Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.

Mis arvab Eesti riik kohalikust vene kultuurist?

Ameeriklastel on hea hulk afroameerika uuringutega tegelevaid asutusi, selleks mõeldud stipendiumeid ja muid rahastusskeeme, see on korralikult väljakujunenud uurimissuund.

Kas Eestis on mõni akadeemiline uurimisryhm, mis tegeleb Eesti venelaste ja nende kultuuri uurimisega mitte nii-öelda omaks lõbuks, lihtsalt slavistika, sotsioloogia või kirjandusteaduse raames, vaid eri teadusalasid integreerides, riikliku rahastusega, mis on ette nähtud just nimelt sellele teemale? Mõni stipp või grant, mis pärineks mitte Vene, vaid Eesti riigilt?

Tahaks lihtsalt teada.

Plutarchos, platooniline keskmik

Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.

"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.

"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."

Või siis...

"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."

Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.

"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."

Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!

Truualamlikkus - unustatud voorus

Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:

Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.

("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)

Meenutan, et see on seesama Päts, kes osales 1905. aasta revolutsioonis ning põgenes pärast seda enam kui aastaks Soome, kuna oli tagaselja surma mõistetud. Muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, ytles Ovidius.

Kõige yllatavam oli tegelikult lehtedest ilmnev inimeste reaktsioon. Päts ja tema kildkond haaras võimu, kehtestas tsensuuri ja keelustas parteid, lubas sellessamas kõnes riigiaparaadi puhastust (mida ida pool samal ajal korraldas suuremas mastaabis Pätsu kolleeg Jossif Vissarionovitš) - ja kuidas reageerisid inimesed?

Avaldasid lehe esikyljel suuri kuulutusi:

Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.

Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.

Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:

Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".

Jüri Kodres

Põletasid kirjasõna:

Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."

Koristasid yleöö valeks osutunud pilte:

Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.

(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)

Ajakirjandus ulgus vaimustusest. 16. märtsi Päevalehe juhtkirjas sooviti, et Isake valimised edasi lükkaks:

Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?

Loogika "mida rahulikum, seda suurem oht" meenutab ida pool samal ajal kultiveeritud teesi, et sotsialismi edenedes ägeneb ka klassivõitlus. Nii või teisiti tuldi rahva soovile vastu.

Mida kirjutas Pätsi igavene vastane Jaan Tõnisson "Postimehes", mis mõni aeg hiljem rekvireeriti?

Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.

(Päevaleht, 16. märts, lk 2)

Kõige eelneva järel on igati mõistetav, et töötava talupoegkonna laiad massid nõudsid riigireeturite ymberkasvatamist tootval tööl:

Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.

(ibidem)

Mine tea, ehk õppis Suur Tyyrimees Mao oma meetodid hoopis Eesti rahvalt? Vaevalt hiinlased niivõrd palju eestlastest erinevad, et poleks vabatahtlikult valmis kaasinimest mõnitama.

Igatahes on yleyldine järsk truualamlikkus suisa hämmastav. Enne Pätsu võimuvõttu ei olnud ju 1917. aastast saadik Eestis seesugust korda, mis oleks alamaile truualamlikkuse voorust meenutanud. (Või vähemalt 1919. aastast, kui Eesti Töörahva Kommuuni arvestada.) Aga kui vana koer ka uusi trikke ei õpi, siis vanad pysivad yllatavalt hästi meeles ning klopitakse esimese vihje peale kohe tolmust puhtaks.

Mida kõike võiks näha, kui selle pilguga tänapäeva Eestis ringi vaadata?

Ajaloo iroonia

Eestlased on raamaturahvas. Oi, kuidas me armastame lugeda!

Paar päeva tagasi oli mul au lõigata juhuslikult kaasas olnud kääridega lahti Lev Trotski "Nõukogudevalitsus ja rahvusvaheline imperialismus", mis ilmus 1919. aastal Peterburis Eesti Töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsuse kirjastuses.

Raamat algab nii: "Seltsilised! Kommunistlik ehk sotsialistlik õpetus seab oma tähtsamaks ülesandeks meie vanal patusel maakeral niisugusesse seisukorda jõuda, kus inimesed teineteist enam maha ei laseks."

Kuldsed sõnad.

Armas SEB!

Tere.

Muutsin juba mõne aja eest internetipangas ära oma aadressi. Miks SEB tahab mu uue pangakaardi vanale aadressile läkitada, ei oska ytelda. Eriti absurdne on muidugi saata 17. oktoobril kiri, mis nõuab pangakontorisse pöördumist hiljemalt 16. oktoobril.

Mulle meeldiks märksa enam, kui SEB yks käsi teaks, mis teine käsi teeb, ning ma saaksin kaardi aadressile, kus ma elan.

Kena õhtut.

Siiralt Teie
Oop

Uue aja Augustinus

Lugesin just yhest raamatust lõiku, mis meenutas Augustinuse "Pihtimusi". Samasugune sorimine iseenda hinges, enese tagant kellegi teise otsimine ning tunnistused, et inimesel pole aastate kaupa olnud aimugi, mida ta ise parasjagu teeb või mis on selle tagajärjed. Tõsi, autor ei olnud päris sama suurusjärku yhiskonnategelane ning ka tema teksti synni asjaolud olid mõnevõrra teised, ent siiski - puhtfilosoofilises plaanis - millised metafyysilised metafoorid, millised hingepiinad, milline traagika! No ja koomika muidugi ka, ehkki selle nägemiseks peab olema väga kyyniline.

Oma kõnes XVII kongressil rääkisin ma siiralt... Kuid tegelikult elasid minus edasi kaks hinge... me ei suutnud tõeliselt parteile alluda, temaga lõpuni yhte sulada... Me vaatasime ikka veel tagasi ja elasime oma erilist hingeelu, kogu meie olukord pani meid silmakirjatsema. Ma kinnitasin uurimise ajal, et 1929. aastast ei olnud meil Moskvas enam endiste zinovjevlaste keskust. Ja nii ma ise ka arvasin: mis keskus see siis oli - olid lihtsalt Zinovjev ja Kamenev... pluss veel paar-kolm inimest... Tegelikult oli see keskus, sest nende mõnede inimeste poole vaatasid allesjäänud endised zinovjevlased, kes ei tahtnud tõeliselt parteis lahustuda. Minu endised mõttekaaslased... hääletasid alati partei joone poolt... kuid omavahel jätkasid nad... parteile ja riigile vaenulikke jutte... Kas me seda tahtsime või mitte, olime faktiliselt üks partei ja tema suure töö vastu võitlemise keskusi... Esimesest ülekuulamisest peale olin ma ääretult nördinud, et mind taheti seostada lurjustega, kes olid tapnud Kirovi... Kuid faktid on kangekaelsed. Lugenud süüdistuskokkuvõttest Leningradi keskuse kohta kõiki fakte... pidin ma tunnistama endise Leningradi opositsiooni ja minu enda moraalset ja poliitilist vastutust toimunud kuriteo eest... Kui ma 1933. aastal asumiselt tagasi tulin, ei avanud ma kuritegeliku kergemeelsusega kohe parteile kõiki isikuid ja kõiki parteivastaste plaanide katseid... Ma kahetsen täielikult, kahetsen palavalt. Olen valmis tegema kõik, et juurdlusele kaasa aidata... Ma olen nimetanud ja olen valmis uuesti nimetama kõiki isikuid, kelle kohta ma mäletan, et nad olid varem osalised parteivastases võitluses... ma teen seda lõpuni, tuletades need kõik meelde, sest see on minu kohus. Ma võin öelda ainult seda, et kui mul oleks võimalik kogu rahva ees andestust paluda, oleks see mulle suur kergendus... Nähku teised minu raske näite varal, mida tähendab partei teelt kõrvalekaldumine ja kuhu see võib viia...

Nii kirjutas Grigori Zinovjev 13. jaanuaril 1935 "Avalduses uurijatele", või vähemasti väidab seda Edvard Radzinski raamatus "Stalin" (tõlkinud Margus Leemets).

Raske on uskuda, et Zinovjev ei olnud sama siiras kui õnnis kirikuisa Augustinus. Või vastupidi.

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.