Head vana töö lõppu!

Mida teeb vana-aastaõhtul inimene, kellel on juba mitmendat nädalat õppepuhkus? Istudes vaikselt ja rahulikult omas kodus, kõht ahjusiga ja kypseõunu täis? Euroopa tööturu statistikat, mõistagi.

"Avastasin", et eelmise kuu oma on ikka veel tegemata, järgmine kuu kukub aga kohe selga. Nii et kui ma nyyd ahvkiire olen, saan kaks lugu veel tänase kuupäevaga yles.


Täitsa lolliks läinud.

Kevad on käes

Pool tundi tagasi nägin Keilas kuldnokka. Ise ka ei tahtnud uskuda.

Saatuse nöök

Olgu teistega, kuidas on, kõige rängem on ikkagi pettuda iseendas.

Regulaarse tervisekontrolli käigus kylastasin, mõistagi, ka töötervishoiuarsti. Vestlesime mitmesugustel teemadel ja võistlesime vastastikuses kollitamises. Ehmatasin teda veendumusega, et minu eas peavadki liigesed aeg-ajalt valutama. Tema lõi mind kohustuslike jalatugedega. Haarasin rahakotist ja oigasin.

Muude lõbustuste hulgas mind ka mõõdeti - kontorivara kulumist tuleb ikka hinnata, siis saab amortisatsiooni maksumusest maha arvata. Kui kaalumise tulemus oli häiriv, ent ootuspärane, siis pikkusega oli teine lugu.

Olen siiani kõiki tyydanud jutustusega sellest, kuidas ma olen umbes 1990. aastast saati 174 cm pikk, kuid ikkagi mitu sentimeetrit lyhenenud. Toonase statistika järgi olin nimelt Eesti keskmist kasvu, nyyd on keskmine aga mõnevõrra kerkinud. Täpselt ei mäletagi, ca 3-5 cm.

Seisin rahulikult seina äärde. Tohter kiikas mu pea kohale ja tähendas: "171." Urahtasin ning rääkisin talle loo ära.

Lõbustatud kulmukergitus. "No proovige uuesti. Selg sirgu!" Kandu siiski maas hoides andsin endast parima. "171,8."

Oli seda nyyd tarvis. Ma pole sellestki veel yle saanud, et kevadel soovitas juuksur mulle šampooni, mis on mõeldud hõrenevatele juustele.

Ah, mis. Jälle uus lugu juures, millega sõpru kiusata.

Tegelikult on see lihtsalt relatiivsusefekt: väga kiiresti liikuvad kehad lyhenevad vaatlejate arvates liikumise suunas. Näiteks minu oma. Ja kui kiirus läheneb valguse omale, pole ime, et juuksed kuluvad. Vähemalt jääb habe alles.

Häid pyhi!

Kaunist jõulu.
Kuule, ega sa mu isale tööd ei oska soovitada?
Tal sihuke lugu, et MTY tagant sai riigi raha otsa.
Ta võib igasugust kirjatööd teha, anna ainult tulla.
Keeli oskab. Mnjah. Ainult et sellest ei paista palju kasu olema.
Jah, seal on ta ka käinud. Praegu on rahasid napilt.
Kuidas sinna teie tööportaali pääseski?

Kaunist jõulu.
Kuidas sul töö edeneb? Kuis pere elab?
Mina, ah, virelen siin vaikselt oma doktorandistipi peal.
Kulusid ei ole, tulusid ka mitte. Pole ju vigagi.
Õhtuse õlle jaoks enam-vähem jagub, vahel käin ema pool söömas.
Nii me, jah, seda teadust tasapisi veeretame.
Tule kah ylikooli tagasi, kirjutame artikli. Mul on hea teema.
Ei, vat seda tuhandet krooni, jah... ei, seda ma praegu tagasi maksta ei saa.

Kaunist jõulu.
Mina, Vassili Solovjov, väljaõppinud keevitaja,
43 aastat vana ja Soomes töötanud,
MIGi, MAGi ja muude lyhendite tundja,
otsin tööd, soovitavalt ykskõik kus.
Oleks hea, kui palga eest.
Siia suvalise artikli sappa kommentaaridesse kirjutan sellepärast,
et kuhugi mujale ma selles uues ilusas maailmas enam minna ei oska.
Telefoninummer on...

Kaunist jõulu.
Ei ole mul häda kedagi. Ise söönud, lapsed söönud.
Pisima, tõsi, pidin kyll lasteaiast ära võtma,
ta on mul nyyd tööl kaasas kõik need kaksteist tundi
ja mõnikord kauemgi - ma ju kolme koha peal.
Noh, miinimumpalga saan ikka kokku ja vahel natuke pealegi.
Kui koju lähen, hoolitseb kõige vanem väiksemate eest,
mina poen arvutisse ja teen haltuurat. Tead kyll, kuidas sellega on.
Mõnikord makstakse, mõnikord mitte. Kui, siis harva.
Ikka parem kui mitte midagi. Ei, mina ei nurise.
Mees? Jah, see on kah kuskil.
Jõuluaegu lubas kylla tulla. Vast tuleb siis ka.

Kaunist jõulu.
Oi. Mis ma nyyd teen? Nii kahju, mul ei ole sulle midagi kinkida.
Sel aastal jääb lapsi aina vähemaks.
Aga uuest aastast pidi yks hoiule tulema, eks ma siis kingin.
Tule ikka tuppa. Tahad tassi teed?
Põnnid ja kass on kodus, kaasa sõbrannaga väljas.
Ei mina tea, mis nad teevad. Vahel ikka mõtlen.
Kuuse jaoks polnud raha. Mis siis. Meil niisamagi hea.

Kaunist jõulu.
Kuule, seda et... ega sa mõnda noort ilusat tydrukut ei tunne?
Abielus? Ee... noh... enam ei ole.
Leidis, jah, uue ja parema.
Eks meil kõik logises sellest peale, kui ma tööta jäin.
Sealt uuest kohast lasti ka lahti, aga nemad vähemalt koondasid,
ametlikku palka maksid ka.
Ma saan nyyd veel pool aastat töötutoetust.
Muidu, ei, muidu on kõik hästi.
Nii et kuule, kui sa mõnda noort tydrukut näed,
pea mind ikka meeles, eks?

Kaunist jõulu.
Aitäh, sulle ka. Ole ikka... noh, sa tead kyll.
Ei mul ole midagi uut. Töövaidluskomisjon praegu ei tööta,
uudiseid tuleb heal juhul jaanuaris. Uus istung? Veebruaris vist. Või hiljem.
Eks nad, jah, kuskil seal kulisside taga ikka susivad.
Yhele kolleegile oli jälle koju helistatud, et tunnistama ei tuleks.
Mingit valuraha on nad vist nõus maksma,
ent mina ei taha seda asja niiviisi jätta.
Katus tilgub läbi. Kõik vanaviisi.
Lähen nyyd koeraga jalutama. Häid pyhi!

Pimeduse järel tuleb valgus, räägitakse.
Räägitakse sedagi, et see valgus pidada olema rong.
Ja siis yteldakse veel: ära mine valguse poole! Tule tagasi!
Hämmastav, mida kõike inimesed räägivad.
Mina seda valgust ei näe.
Aga noh, pööripäeva asi. Vast veel tuleb.
Häid pyhi, jah.
Häid pyhi teile kõigile.




***

Sarnasused reaalsete inimestega on enam-vähem juhuslikud. Madala kunstisisaldusega yldistus või nii.

Sead pärlite eest ei maksa

Memokraadis kirjutab Ville Jehe nii:

Kas te aga ei arva, et üks suur muutus paremuse poole on juba toimunud - online meedia mõõdab juba mõnda aega KASUTAJAID mitte KLIKKE. Isegi kui avalikkuses mõni kogemata inertsist ikka klikke nimetab, pole see juba terve 2009 enam teema... Ja see muudab palju, sest Kasutajale peab meeldima, Klikile piisab vaid meelitamisest...

Sõber kysis kommentaari:

oled sa midagi sellist tähele pand? kui minu lugude tagant adminiliideses klikiarvu mõõtja ära kaotataks, oleks elu märksa lihtsam. aga samas jääks puudu oluline tagasisidemehhanism, mille alusel ma muidu igapäevaseid otsuseid teen. millest ylemused omavahel räägivad, ma _ausalt_ ei tea.

Tõsi, meiegi portaalis mõõdetakse unikaalseid kasutajaid, mitte klikke. Teoreetiliselt on seal suur vahe, eelkõige reklaamiostjate jaoks - kasutajate arvu korrelatsioon reaalsete ostjatega on pisut tugevam, ehkki mitte kuigi kindel. Kontekst on sihtgrupiga kontakti saavutamisel olulisem kui miski muu.

Samas on Jehe ylistatud meelitamise-meeldimise vahe minu arvates kas enesepett või propaganda. Tulemus on ikkagi yks: pealkirjad, mis vaikivad maha igavad teemad ja lõhnavad võimalikult kollaselt. Mõõda ykskõik kuidas, kvaliteetajakirjandus (põhjalikud analyysid, uurivad lood, mitme allikaga ning taustu avavad uudised) ei too nii palju lugejaid kui nilbetooniline vihje, et võib-olla näidatakse seekord poolpaljast Anu Saagimit (ehkki võib-olla ei näidata ka). Kas uus joonlaud muudaks sellise sisu paremaks?

Meil on ysna palju ajakirjanikke, kes teeksid meelsasti head ajakirjandust: põhjalikke, korralikult läbitöötatud, võimalikult veatuid ning syvitsi minevaid pikki lugusid. Isegi päevauudisele annab tausta avamine ning konkureerivate allikate kysitlemine kõvasti juurde. Kurb tõde on aga, et selliste artiklite kirjutamine on kallis ning toorest lugejamassi meelitavad need vähem.

Suurem osa reklaamist on suunatud mitte Akadeemia lugejatele, vaid praktiliselt kõigile. Nii et kuigi palju kvaliteetset ajakirjandust ei kannataks Eesti turg välja. Võib-olla saaks lugejate harjumusi pisut muuta, kui kvaliteedile yleminekuks sõlmitaks lehekontsernide vahel kartellilepe. See rõõm ei kestaks siiski kaua, sest ysna ruttu tormaks mõni rahvusvaheline meediamagnaat Eesti turule nišši täitma. Pealegi on suur osa žurnalistide järelkasvu uue turuga kohanenud ega suudagi enam midagi peale kiirplärakate toota. Selge näide turumajanduse progressiivsest mõjust.

Mina omalt poolt elaksin kõige parema meelega luulest ja filosoofiast. Paraku on see leib mitte yksnes õhuke, vaid ka lyhike.

Siga elutoas ja Jeesus kuusepuul

Perekondlike asjaolude tõttu sattusin minagi tänavustel jõuludel kirikusse. Ma pole kyll selle meelelahutusžanri sihtgrupp, aga mis siis - aeg-ajalt tasub ikka eksperimenteerida. Olen avastanud isegi paar täitsa vahvat eneseabiraamatut, selle kõrvale pole luterlastel midagi panna. Mulje oli omapärane ja huvitav, ehkki mõte kippus alatasa uitama.


***

Kui jutluses räägitakse Jõulutähest, kas see on siis sama kui Valgusekandja ehk ladina keeli Lucifer? Sellel teemal saaks kirjutada ysna lõbusa jutluse. (Õigupoolest paari jupi jagu kirjutasingi. Homileetika on vahva.)


***

Kas mõni moodne sekt ka Powerpointi saatel jutlusi peab? Saaks näidata põrguleeke ja animeeritud Jeesust. Kontorirahva seas võiks see populaarne olla.


***

Kahju, et kirikuõpetajannadele esinemist ei õpetata. Häälekoolitust ja retoorikat oleks neil hirmsasti vaja. Tahaks ykskord kuulda kantslist kõnelemas kedagi, kes esineb selgelt ja enesekindlalt, pikalt raamatut lappamata ning kiljumata. Ohjah. Äkki peaks teolooge lavakas harima?


***

Eestlastes sygavalt juurdunud usuliste kommete hulka kuulub ka kaljukindel teadmatus kiriklikust kombestikust. Kui kirikuõpetaja selja keerab, julgevad kõik kohe istuda, muul ajal ei osata aga selget seisukohta võtta.

Ei oska minagi, aga ehkki minu puhul on see mõistetav, ega ma selle yle uhke ei ole. Hariduse mõttes oleks ju kena teada. Praegu juhtub aeg-ajalt, et õpetajanna yhmab yle õla "Istuge!" ja pinkidel kössitav rahvas vaatab yksteisele segaduses otsa: mis ta sellega mõtles?


***

Ei tea, mida arvavad epidemioloogid gripihooaegsest yhiskylmetamisest?


***

"Issanda riigis valitseb kylvi ja lõikuse seadus," ytles õpetajanna meeste kiituseks, kes pastoraati remontimas käisid. Väidetavalt olnud neid "palju", ehkki jumalateenistustel käivat kohati juba "yle kymne inimese". Hmm. Mida kristlik kirik Eestis kylvanud on, et Euroopa madalaimat monoteismiprotsenti lõikab? Või piirdub jumalariik yksnes pastoraadiga, ulatumata ylejäänud Eestisse?


***

Nyyd ma tean, kuidas tunneb end elutuppa sattunud siga. Kuidagi... piinlik ja kohatu. Välja tahaks, vabasse loodusse. Kui šõu lõppes, lipsasin uksel seisvast kirikuõpetajannast yhe põngerja selja taga vaikselt mööda. Ei oleks viisakas tekitada asjatuid lootusi. Ma ju pysti pagan.


***

Tegelikult jääb yht-teist muidugi alati kylge. Lapsedki teevad väljas nähtut kodus järele. Miks mitte siis täiskasvanud?



P.S. Kui kellelgi peaks veel miskipärast kingilunastussalme vaja minema, siis minu omad on suhteliselt vähetarvitatud. Oldagu head ja pruugitagu.

Jõuluvana põdrad jäid
põhjapõdragrippi.
Tuli kähku asuda
otsima uut nippi.

Nagu seldus, oli see
strateegiline viga,
et ta saani ette sai
rakendatud siga.


***

Pyha öö, õnnistud öö.
Kits tuli metsast ja ytles: "Böö!"
Karjasel välja pääl
ära läks hääl.
Tema kommi ei söö.


***

Tasuks sain murjani, kes asub juba täna mu põllul Farmville'is suhkruroogu istutama.

Päikesepoisid: Twitter alistab profimeedia

Tundub, et selle aasta suurim muutus meedias oligi Twitteri takistusteta võidukäik. Linnuke jalutas läbi profiajakirjanduse takistamatult nagu Napoleon läbi Euroopa. Paraku ei jää Twitterist maha mitte uus tsiviikoodeks, vaid allakugistatud ja läbiseeditud 140tähemärgised suuruste junnid. Meediagurud ei protesti ka, kõik kilkavad vaimustunult ja kiidavad, et nunnu. Eks ta nende sinilind ole.


***

A says: appi. twitteriuudis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=28070345
st võetakse kellegi tviit, kirjutatakse liid, pannakse jutumärgid, tiitel ja ylejäänud saatelause
pealkirjastatakse (st kärbitakse tviit ruumi)

B says: nojah

A says: ma ei oleks tahtnud seda näha

B says: aitäh sulle, nyyd nägin mina ka

A says: kuigi olen ise sama malli rakendanud yhelauseliste Reutersi teadete pakendamisel.

B says: siga sõimab kägu...

A says: taust kopipeistiga varasemast uudisest juurde jms. jah. peccavi et passus sum, plura adhuc passurus
aga see-eest tõhus viis tootmisliini rakendada

B says: efektiivsus ja tootlikkus ongi Eesti edu märksõnad

A says: ja nyyd ma tean, kuidas on see seotud Twitteriga. hõissa. marssi õitsvasse tulevikku alga!

B says: konveieri puhul piisab paigalmarsist
erilist aktiivsust pole vajagi, lint liigub ise

A says: jah. paigalvalveltaktmarss
kreeka moodi 90-kraadiste sammudega



***

Guardianis võttis popkultuuriaasta kokku Samuel Johnson.

The Americkan Populace now coronate Mister OBAMA, for he has solemnly promis'd not to be Mister BUSH

...

Copenhagen (n.) Parlour-Game wherein Ambassadors do ask their Neighbour to place less Coal 'pon the Fire, oft in VAIN

Lust lugeda, pooltest vihjetest ei saa aru. Aitäh lingi andnud tviterdajale, kelle nime ma kahjuks ära unustasin. Kyllap sobib ka syvenev hajameelsus moodsasse tvitrikultuuri. Milleks meile nimed, kui ainsaks allikaks kõlbab Twitter?

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Ilmastikuolud

Buss sõidab Tartust Tallinna, 30 kilomeetrit tunnis. Asi polegi tees ega eesmistes autodes, ylemist ja alumist poolt on raske eristada. Tuisk. Kõik on yhtlaselt valge.

Ma olen täitsa rõõmus, et siin on turvavöö.

Positiivne ellusuhtumine

Asjaolude kokkupõrke tõttu sattusin toredale veebisaidile liiklusliin.ee.

Rubriigis "Avariid ja muud põnevat" soovitatakse: "Siia lehele on võimlik igaühel lisada nähtud juhtum. Kui näete avariid või liiklusõnnetust või muud huvitavat, siis tehke sellest pilt või video ja laadige see siia lehekülele teistele vaatamiseks üles SIIT." (Kirjapilt muutmata.)

Kahju, et lehekylje tundmatuks jääda soovivad omanikud ainult liiklusega piirduvad. Võiks ju asja laiemalt ette võtta. "Kui näete tapmist, vägistamist või vargust, kellegi peksmist, alandamist või surma, tehke sellest pilt või video ja laadige see meie lehekyljele yles teistele vaatamiseks. Iga pilt annab 1 punkti ja video 10 punkti, parimate vahel loositakse kord kuus välja auhinnad."

Mis siis sellest, kui elus on palju koledat? Viga on meie suhtumises. Tähtis on olla reibas ja positiivne, näha probleemide asemel uusi võimalusi. Igayks meist võib muuta paremaks oma pisikese maailma. Usu mind, armas lugeja - kui mina seda suudan, suudad ka sina. Eesti suudab!

Kes pooldab kliima soojenemist?

Yks kena inimene kirjutas hiljuti kliimasoojenemise pooldajatest ja vastastest. Tögasin teda sellepärast, aga ega ta hästi aru ei saanud, mida ma rääkisin. Kenad inimesed ei ole tihtipeale eriti arenenud väljendusoskuse ega terase keeletajuga. Tulemusena ei saa nad sellestki hästi aru, mida ise räägivad - nad kuulevad oma jutus seda, mida mõtlesid, mitte seda, mida ytlesid. Aga noh, see-eest on nad ju kenad inimesed.

Kliimasoojenemise pooldajaid ja vastaseid yhendab yks joon: mõlemad neist möönavad kliima soojenemist. Raske on olla selle poolt, mille olemasollu sa ei usu - mis kasu on ykssarvikute pooldamisest? Samamoodi on vastuolek märksa efektiivsem, kui on reaalselt midagi, mille vastu olla.

Kliimasoojenemise pooldaja tunnistab, et kliima soojeneb - või vähemasti võib soojeneda, kui me samas vaimus jätkame. Tema arust on see aga tore. Või, jällegi, kaaluvad soojenemise positiivsed kyljed yles negatiivsed. Jah, natuke uputab kyll ja biosfääris toimub mõningad muutused. Aga loodus elab selle tõenäoliselt yle. Inimeste yletootmine ei saa niikuinii lõputult kesta, seega on kaunis mõistlik, kui me ise seda peatada aitame. Pealegi kuluks siitkandi kliimale törts soojenemist marjaks ära.

Kliimasoojenemise vastane arvab, et ehkki talviti on kõhedavõitu ning inimesi kipub tõesti liiga palju saama, on Holland siiski sympaatne ja me peaks võimaluste piires vältima selle ärauputamist. Tegelikult pole ka hiinlastel häda midagi. Nii et las nad olla edasi ja sestap oleks kaval kliima soojenemisele vastu hakata.

Kolmas sort seisukohaomanikke on kliimasoojenemise eitajad. Vat nemad, jah, tõepoolest ei usu, et kliima soojeneks. Või vähemasti mitte inimese mõjul.

On siis nii keeruline nende kolme vahel vahet teha? Tundub, et on.

Pidu! Pidu! Pidu!

Mida aeg edasi, seda enam olen rahul pidudega, kust mul on taipu yle klaasi-kahe joomata vaikselt minema libiseda. No ei ole minust seltskonna hinge, kes jaksaks muusikast yle karjuda ning leskesid tantsitada. Tahan istuda vaikselt yhe-kahe sõbraga laua taga ning tasameelselt vestelda. Siis võin jutustada ja kätega vehkida kyll, omade inimeste asi.

Eks seegi kord oleks tahtnud mõne inimesega rääkida: yhe pika põneva tydrukuga luulest ja yhe lyhema karvase meesterahvaga kriitikast. Aga ehk kunagi veel jõuab. Ja noh, kui ka ei jõua, ega see suur kaotus olegi. Olen igav inimene, millega ma ikka nende ilmapilti rikastaks?

Pealegi on hommikul kooliminek, õppetykid puha tegemata. Kas esteetiline hoiak oli yks estosaksi poosidest ja mida arvas Frege Putnamist? Vastust teab keegi teine.

Muuseas, Luksemburgis tehakse head valget veini, mille nimi esimese klaasiga meelde ei jää.

Laudlina varjus

Kodus ei oota mind keegi. Igal pool on kylm. Miks mitte olla tööl?
Seda enam, et kui mina tänast kaarti ja tabelit ära ei tee, ei tee neid keegi.
Mis õppepuhkus? Puhata ei oska ma niikuinii, õppida ka mitte.


***

Inimestel tuleb alatasa minu järel oodata.
On yksnes õiglane, kui ma ka ise vahel teiste järel ootan.
Samas muidugi...


***

Aasta või paar tagasi nägin Tartus, Saksa Kultuuri Instituudi majas teatritykki nimega "Elling". Kui sygava mulje too etendus mulle jättis, selgub ilmselt alles aastatega. Ent ilmselgelt suutsin ma peategelasega samastuda. Hingepõhjani.

Yks suurepärane stseen oli seal restoranis, kuhu kaks korterikaaslast läksid pärast nädalapikkust ettevalmistust, julguse kogumist ja korrutamist: soust ja kartulid, soust ja kartulid. Soust ja kartulid. Päeval, mil nad pärale jõudsid, ei olnud aga menyys sousti ja kartuleid.

Sellistes tingimustes on laua alla pugemine ka minu arvates täiesti adekvaatne reaktsioon.


***

Meil kõigil on ebareaalseid ootusi. Kui ma millegipärast võtan heaks uskuda, et sead ja siilid lendavad, ei ole siil oma kehvas lennuvõimes siiski vähimalgi moel syydlane. Võib-olla ei ole tal lihtsalt lennuilma?

Meie ootused on täiel määral me endi probleem ning neid tegelikkusele vastavaks seada ei saa keegi teine peale meie eneste. Ometigi tekib ebaadekvaatsete ootuste kohtumisel reaalsusega meis emotsionaalne reaktsioon, mis on samavõrd tõeline kui kivi või puu. Eks me pea temaga hakkama saama ning pyydma oma kujutlusvõimet edaspidi mõistlikkuse piires hoida.

On nigu on.


***

Kontorilaudadel ei ole kahjuks laudlinu. Ent sobivat projektsiooni kasutades võib lauapinnaks tõlgendada hoopis arvuti monitori. Selle taha saab pugeda kyll.

Niisiis, tabelid ja kaardid. Andke mulle mu numbrid ja ma mängin tykk aega rahulikult omaette nurgas. Inimestega ei oska ma niikuinii midagi peale hakata.

Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.

Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.

Keelepõlgus ja peksupelgus

Rain Kooli viitas Twitteris hiljuti oma Sirbi-artiklile "Mis meeles, see veebis ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest". Muidu ka tore lugu, ent yks mu enda kogemustele vastuokslev lause turritas silma.

"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."

Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.

Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.

Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.

Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.

Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.


P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?

Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.

Kes suudab asendada inimest?

Oli Brian Aldissil kord selline ulmejutuke. Ei suuda keegi, selgus. Päriselus on samamoodi.

Läksin tänasest õppepuhkusele. Ega ma tööl midagi keerulist teegi, minu ametikoha täitmiseks oleks vaja vaid:
- kirjutada enam-vähem ladusas eesti keeles jutukesi suurte kirjavigadeta;
- mängida tabelites natuke statistikaga;
- soperdada hädapärast kaardiprogrammiga;
- paar korda nädalas lugeda html-koodi ja teha seal lihtsakoelisi parandusi;
- tõlkida vahel mõni nupp inglise keelest;
- võtta hommikuti vastu venekeelsed tõlked ja need kõike lootusetult sassi ajamata tähtajaks veebi riputada;
- lugeda töölepinguseadust ja lehtede töönõuanderubriike ning kompileerida neist uued nõuanded;
- leiutada populaarseid pealkirju;
- aeg-ajalt laenata sõbralt diktofon ja käia mõnd personalijuhti kysitlemas.
Ongi vist enam-vähem kõik.

Nagu selgus, on selliste oskustega inimest kole raske leida. Statistika ja vene keel on põhilised pidurid, neid kardavad kõik moodsad noored. No ja vanad ei salli jälle arvuteid.

Tulemus? Osa asju nõustub keegi hädapärast ära tegema, osa teen ikkagi ise, puhkusest hoolimata. Naljakas on kyll, aga imelik ka. Omast arust ei oska ma ju suurt midagi.

Seast, gripist ja kyyslaugust

Viimasel ajal kargab ysna regulaarselt pyyne peale inimesi, kes kukuvad tõestama, et kyyslaugust pole gripi vastu mingit abi ning seda soovitada on mõttetu ja vale. Komistasin just Novaatoris samasuguse lärmi otsa. Remargi korras ytlen, et see on loll jutt.

Kui keegi väidab, et kysla ei kaitse seagripi eest, olen yldjoontes nõus. Aga seda ei saa kohe yldistada järelduseks, et abi pole mingit. On ikka.

Kyyslaugus on allitsiin, mil on bakteritsiidne mõju. Ehk siis maakeeli öelduna: usin kyslasöömine kaitseb mingil määral kurjade bakterite eest. Viirushaigused omakorda hakkavad kergemini kylge organismile, mis on teistest tõbedest nõrk. Nii et kyyslaugust on kasu samamoodi kui organismi yldisest treenimisest ja karastamisest: mida tugevam ja tublim oled, seda harvemini põed.

Ei ole kysla gripitõrjeks sugugi halvem soovitus kui kätepesu, mida praegu alatasa rõhutatakse. Vahel lähevad entusiastlikud "myydimurdjad" liiale ning viskavad lapse koos pesuveega välja.

Mis sikka puutub, siis ka siin on kyyslauk omal kohal. Koos teiste maitseainetega sobib ta näiteks suurepäraselt tumeda õlle sisse, milles siga enne praadimist mõnusasti kylitada võib. Kavatsen lähipäevil ära proovida.

Contrahing

Kästi arvustada Contra uut raamatut "Contra aastahing 2010", mis on žanrilt luulekogu-kalendermärkmik. Lugesin. Nakkas. Kirjutasin.

Siis tuli targem inimene ja ytles, et kirjuta uus, äkki mõni mõistab valesti ja saab pahaseks. Äkki ei mäleta kõik Propa klassikalist lauluviisi, mis algas sõnadega "Karuks istus vangitornis" ja lõppes, noh, nii, nagu ta lõppes.

Kahju head praaki raisku lasta, kleebin siia ning hakkan uut kirjutama.


***

ringi mööda Põlvamaad
käib yks lustlik tont ja
nimeks talle syndides
ema pani Contra

pole kuskilt võtta teist
niisugust poeeti
sama hästi meiereist
otsida võiks peeti

posti mõistab vedada
siis kui tuleb tuju
luuletusi teha võib
või siis keerukuju

raamat poole kohaga
on tal kah kalender
ta on nõnda andekas
(sest pole ju Alender)


P.S. Kas Contra haiku on coiku?

Päevasõlmed

Mu blogiraamat muutub sama lynklikuks kui mälestused päevadest, mille ma olen maha jätnud. Laeva kiirust mõõdetakse ahtrist vette heidetud köie abil, millesse on seotud sõlmed; elu kiirust mõõdab samasugune köis. Aga mis siis, kui mõned sõlmed on lahti hargnenud?

Metsapealinn 2051

Celticu blogi kommentaarides kostis nurinat, et metsaistutamine olla kyll tore, aga kallis: hektar põllumaad maksta 20K ringis ja selle jagu istikuid teine 20K.

Jäin mõtlema. Yhest kyljest justkui jah. Teisest kyljest algas hiljuti yldrahvalik kampaania "Jõuame tšehhidele järele ja ette". Mis salata, olen minagi sellesse oma väikese, kuid sydamliku panuse andnud. Aga joomine on suhteliselt kulukas lõbu. Kas, ytleme, aasta jooksul kogunevaid kulusid võrreldes ei tule metsaistutamine isegi odavam?

Lõppude lõpuks ei osta sa maid ja istikuid ju iga päev. Ei käi see asi nii, et reede õhtu jõudis kätte, tööst on juhe koos - kõllan õige naabri-Petsile ja lähen teen temaga enne kojuminekut väikesed kuusetaimed või ka kaks.

Või äkki ongi viga selles? Inimesed istutaksid puid palju meelsamini, kui see nende jaoks piisavalt mugav oleks. Selle asemel, et minna kallil laupäevasel päeval, mis ammu teatriskäiguks või ämmakylastuseks planeeritud, koos tuhande kuratteabkellega kuhugi pärapõrgusse populistliku maiguga massiyritusele, saad kuskil endale sobivas linnarajoonis minna ja istutada siis, kui tuju tuleb.

Ytleme, et on neljapäev, lõunaaeg, vaatad kontoris kella ja nendid, et söögiisu nagu polegi. Läheks ja istutaks hoopis yhe pihlaka. Vantsid vilistades kaks kvartalit ja keerad majade vahelisele tyhermaale. Seal annad putkas valvurile raha, võib-olla on isegi kaardimaksevõimalus või mobiilimakse, tema ulatab sulle labida ja näitab koha kätte. Rassid natuke aega, kallad puukese juurtele kastekannust vett ja lähed kaabut kergitades higisena tööle tagasi, syda rahul ja hing laulab.

Ega meil linnades puid ylearu ei ole, kui oma silmaga ringi vaadata ja mitte kinnisvaraarendajaid või munitsipaalpoliitikuid kuulata. Autosid jääb enamasti vaatevälja rohkem kui kedagi, kes päise päevaga fotosynteesida viitsiks. Õhk on lehkadest paks, vihmaga pole kuhugi varju minna ja linnud kygelevad õnnetult laternapostidel. No mida urri?

Väga kenasti võiks võtta vastu otsuse, et näiteks Tallinna kesklinna rohkem maju ei tee - või kui, siis olemasolevate asemele ning sedagi erandjuhtudel. Kyll aga võib tyhjaksjäävaid krunte pruukida metsaistutamiseks. Läheb paarkymmend aastat mööda ning vähegi mõistliku planeerimise ja liigivaliku korral on meil yks Euroopa ägedamaid linnu.

Kõiksugu teenuseid saab ju ka parkides teisaldatavatest putkadest pakkuda, alates kingsepast ja lõpetades riidepoega. Kaubamajasid on ju vaid paar yksikut, enamik äritegevust koosneb pisikestest tykkidest. Elumaju samuti jagub, järgmiste mullide vältimiseks oleks mõistlik pidurdada liigset ehitamist. Vahelduse mõttes võiks linn ju mõnus olla, mitte inim- ja puuvaenulik.

Ainult et kinnisvaraarenduses liigub märksa enam raha kui metsas. Kui võrrelda tammepuud ja Peeter Rebast, siis millega saaks puu Savisaart määrida? Tõrusid ei taha isegi Ansip. Nii et kardetavasti jääb nagu on.

Aga unistus on ju ilus.


P.S. Mina olen pärit linnast, kus puid oli rohkem kui inimesi. Sööda hunti, palju tahad...

Jälle otsivad keeletoimetajat

Maakeeli on see siis Eesti Ekspressi raamatukirjastus. Või Maalehe oma. Neil on nyyd raske vahet teha.

Yhesõnaga: kes tahab, see mingu. Või tulgu. Võib-olla saame siis koos raamatuid teha.

Fragmentaarne

Ta hyppas hommikul voodist välja, hyydes: "Tuleb imetobe päev!"

(Jutt ei ole minust. Minu madratsilt kuhugi hypates on suur tõenäosus ennast vigastada.)


***

Lugesin eile raamatut, millest olen siiani sedavõrd sissevõetud, et tahaksin seda vähemalt viit tykki, toredatele inimestele kinkimiseks.

Kui ma oleksin piisavalt neurootiline, vaevaks mind nyyd mitmesugused kysimused. Ega ma seda raamatut yle ei hinnanud? Olen ma ehk yldse liiga entusiastlik? Kas sedasorti raamatutega inimestele nina alla ronida pole mitte liialt ebaviisakas? Äkki ei meeldi see kellelegi ja pärast ei meeldi mina ka? Ehk on see hoopiski paha raamat, mina ainult ei märganud? Kas ma seda oma arvamuse põhjal arvustades olen liiga enesekeskne? Kas mul peaks kellegi teise arvamus veel olema? Miks peaks pessimistile aeg-ajalt meeldima optimistid?

Aga ma ei ole.
Seega mind ei vaeva.

Kirjutan parem arvustuse väikesest ruudulisest märkmikust arvutisse ja saadan retsensendile.

Mul on ainult yks kysimus: kuidas poetada positiivsesse arvustusse pisike märkus, et muidu ladusat tõlget läbib häiriv viga? See peaks olema sujuv (apropoosne?) kommentaar, mitte jutu fookus.


***

"Mida erinevamad meist teised inimesed on, seda enam saame neilt õppida," ytles yks. (Tema või mina? Ma ei saa oma mälust aru.)

Kui erinevus yletab teatud piiri, muutub see segaduseks ja arusaamatuseks, kuni erineja iga liigutust ja sõna tuleb alatasa mõistatada.

On ta siis mõni mõis või mõistatus?
Kes mõistatab mõistatajat?

"Inimene on salatiuss," arvas Dostojevski.


***

Kas jaburus, absurd ja keelemängud on inimvaenulikud? Ei? Aga miks siis nii paljud neid ei salli? Kas nad tunnevad, et jaburus ohustab neid kuidagi?

Kas jaburaid raamatuid võiks arvustada või, mõeldes sotsiaalsele positsioonile ja bla-bla-blale, parem ei maksa?


***

Avastan yha uusi ebakompetentsusvaldkondi. Kompetentsust pole siiani leidnud. Proovin edasi.


***

Päeva laul Neil Gaimani soovitusel: "Burger Song".

Burger Song

Mitte ei saa aru, mis neil ameeriklastel veisekeelte ja -munandite vastu on. Aga noh, minu jaoks on kalaniisk kah toit.

Aitab. Arvuti kinni ja koju. Millalgi peab magama ka.

Kui tobe on olla fänn (The Importance of Being Cilly)

Yritus lõppes, rahvas tungles garderoobis.

- Vabandage...
- Jah?
- Ma tahtsin kysida - kas Te olete kunagi olnud kellegi fänn?
- Ei, ega vist.
- Ahhaa. Väga hea. Mina nimelt olen.
- Sooh?
- Nojah. Ma lihtsalt nägin, et... noh, seesama viltune naeratus ja kõik. Ja ma ei saanud jätta ytlemata. Mitte, et ma sellega midagi silmas peaksin või teha oskaksin.
- Ja mis tunne on?
- Kaunis tobe.

Ma arvan, et tema tundis ennast seepeale sama tobedalt. Aga mulle tõesti meeldib see, mida ta teeb. Tõlked, artiklid, esinemised... Eriti muidugi luuletused. Mitte, et ma neid peast teaksin - heldeke, ma ei mäleta endagi omi. Tema kirjutised on mulle vaid sygavalt sympaatsed. Ja ka autor ise on esteetiliselt igati nauditav.


***

Võib-olla tuleks sellised arvamused endale hoida, kuni nad avaldamiskypseks saavad. Valada mingisse mõistuspärasemasse või siis vähemasti kaunikõlalisemasse vormi. Ainult et siis need jäävadki tõenäoliselt ytlemata.

Võib-olla see olekski mõistlik. Ehk oleks maailm sedapidi parem paik, kui me kaaskodanikke kohmetuma ei pane. Teisalt - kui inimene teeb midagi väga head ja ykski talle ei ytle, et see on hea, äkki ta jätab siis yhel hetkel järele ning me kõik oleme vaesemad ja õnnetumad?


***

Tobe ja piinlik on ikkagi.
No las ta siis olla.

Organid muusika heaks

Kena inimene kirjutas Kim Boekbinderist, kes teeb head muusikat.
Arvasin, et ma pole teda kuulnud.
Mõistagi ma valetasin.

Tundub, et Boekbinderi muusikat ei hinda mitte yksnes Kena Inimene ja mina, vaid ka näiteks Neil Gaiman, Amanda Palmer ja Tori Amos. No kuulge, see peab siis ju hea olema.

Muusikanäiteid kuuleb ohjeldamatult näiteks siin.

KB järgmise plaadi valmimist jaanuaris saab toetada siin. Muuseas, viie Meerikamaa dollari ehk pisut enam kui 50 krooni eest antakse kood plaadi mahalaadimiseks - no kuulge, seda ei ole ju palju.

Järgneb rida vaheastmeid ning napilt 10 000 dollari eest pakutakse võimalust plaadile nimi panna. No kuulge, seda ei ole ju liiast kysitud! Mõelge nyyd, kui ilusa eestikeelse nime saaks sellele istutada - näiteks "Emajõe ööbik" või midagi seesugust.

Ah jah, see lugu, mille järgi mina Boekbinderi ära tundsin: Vermillion Lies ja "The Organ Donor's March".



Raha nagu eriti ei ole, jõuluaeg ka. Huvitav, kas ma saaksin plaadi heaks mõne organi annetada?

Hitimeister. Aga miks?

Mingil mystilisel moel sain ma hakkama artikliga, mille juurde ealeski ei rohtu rahva tee. Või vähemasti ei paista veel rohtuvat, ehkki yles sai ta pandud kaks päeva tagasi. Praeguseks on käes meie pisikese portaali absoluutne lugejarekord, hetkeseisuga 11 862 inimest.

Keskmise loo puhul on 2000 ysna hea tulemus ja ega ma isegi 1000 yle ei virise. See asi leidis aga juba esimese tunni jooksul yle tuhande lugeja.

Istun nyyd, kaks valmis lugu näpus, ja mõtlen, mida teha. Yhest kyljest peaks aeg-ajalt ikkagi uusi uudiseid tegema. See tundub ajakirjandusega seoses kuidagi loomulik olevat. Teisest kyljest olen ma kaunis kindel, et ei suuda seda trikki korrata. Nii et lugejate arv läheb uute lugudega igal juhul alla. Paneks ukse lukku ja ytleks, et meil on edukas uudisteportaal, kus saab käia seda yhte artiklit lugemas?

Lõppude lõpuks ma ei teagi, mis trikk see siis ikkagi on. Pyha myristus, 12 000 inimest - see on ju terve linna täis rahvast! Kiviõli ja Tapa on väiksemad, kui ka imikud ja raugad sekka arvata. Misasja nad sellest konkreetsest artiklijupist leiavad, mida ma mitte kunagi varem teinud pole?

Inimesed, mis toimub? Kas keegi oleks nii lahke ja selgitaks?

Suuri sõnameistreid

Yks kirjutas:

Siiski võis ju loota, et omaaegne Reformi-Keskerakonna-Rahvaliidu küüniliselt põhimõttelage valitsusliit, mis ilmselt tegutseski eelkõige "mina sulle-sina mulle" põhimõttel ja on tagantjärgi omandanud ikka eriti korruptiivse maine (maadevahetustehingud!), jääb Eesti poliitilises kultuuris erandlikuks.

Põhimõttelage tegutses põhimõttel?

On see eesti ajakirjandus, mis ta on, aga stilistiliselt parem ärgu olgu. Brrr. Ja nii iga jumala päev.

Sealjuures on näite autor ikkagi paremast sordist, enamik kirjutab märksa viletsamalt.

Miks nad niimoodi teevad?

Ärge tehke Tallinnasse finantskeskust

"Ühendkuningriigi loometööstusharud (säälhulgas mood, disain, muusika, reklaam, arhitektuur) annavad Ühendkuningriigi SKPsse rohkem kui finantsteenused," kirjutas Briti välisministeeriumis blogis Britimaa saadik Lõuna-Koreas Martin Uden.

Islandil oli juba finantskeskus. Teate ise, mis tost sai. Aga kes kultuurimullist on kuulnud, mis lõhki minnes kogu majanduse kaasa viib?

Makske finantsanalüütikute ja fondihaldurite asemel kunstnikele ja muusikutele. Muuseas, kord aastas säästude eest kunsti osta ei ole halvem pensionisammas kui teine.