Sunday, February 20, 2011

Valimiskool: Praxis ja bullshit

Pean Praxise-nimelisest analyysikeskusest yldiselt lugu, kuid täna ma nende jutuga ei nõustu. Nimelt kirjutab sealne projektijuht Hille Hinsberg ysna pyhalikus ja vagalt demokraatiat ylistavas toonis jutu sekka nii:

Mis juhtub häältega, mis on antud erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.
Jah, hääli kui niisugusi yle ei kanta. Kuid mandaate kyll. Selles mõttes on Hinsbergi retoorika siiski bullshit; pelk sõnamäng, virvendus tegelikkuse pinnal.

Mandaadid, mille oleks võinud saada väikeste erakonnad, kes jäid alla valimiskynnise, jagatakse Eesti systeemis ymber suurte erakondade vahel, kes valimiskynnise yletasid. Seejuures pälvivad lõppkokkuvõttes rohkem lisamandaate need erakonnad, kelle toetus oli suurem. Ehk siis: kui ma annan hääle nimekirja poolt, mis ise yhtki mandaati ei saa, tugevdab see lõppkokkuvõttes nende ylekaalu, kes on kõige populaarsemad ja kes mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldivad (kuna pisierakondadele antud hääled on sageli protestihääled poliitilise establishment'i vastu tervikuna).

Ning just see paljudele Eesti praeguses systeemis ei meeldigi: kui ma ei taha Savisaart ega Ansipit ja hääletan niivõrd nende vastu, kui vähegi oskan, siis saavad nende erakonnad minusuguste arvelt parlamendis mandaate juurde. On seda siis nii raske mõista?


P.S. Retoorikast kõneldes pean ma silmas seda, et tihti, kui kellelegi ei meeldi olemasoleva systeemi kriitika, kasutatakse ratsionaalsete argumentide kõrval või asemel ka emotsionaalseid, kõneldes pyhalikult toonil demokraatiast kui ainsast ja asendamatust ilmakorrast ning unustades, et: 1) tavaliselt kritiseeritakse konkreetset demokraatlikku systeemi, mitte demokraatiat kui põhimõtet või ideaali; 2) ei ole mingit ratsionaalset tõestust, et esindusdemokraatia oma praegusel läänemaisel kujul peaks jääma igavesest ajast igavesti muutumatuks poliitiliseks systeemiks, millest paremat pole põhimõtteliselt võimalik leiutada.

Fraasid nagu "valimised on demokraatia pidupäev" toimivad just nimelt sellise emotsionaalse argumendina: kes õõnsale kujundile vastu vaielda julgeb, on paha inimene, kõige hea ja pyha vaenlane (näiteks mina). Enamasti jäävad vastased seepeale vait, sest kes ennast ikka niisugusse positsiooni tahaks seada.

Tegelikult saab demokraatiat pooldada ka ilma demagoogiata. Ma tean, et on raske, aga no proovige vähemalt.

 
eXTReMe Tracker