Giraut de Bornelh
"Aukuningas, tõevalgus taevateel,
suur jumal, palub sind mu nõder keel:
mu sõbra eest sa võta hoolitseda;
öö hakust peale pole näinud teda
ja kohe käes on koidik.
Hea sõber, kas teil uni kestab veel?
Aeg vaikselt ärgata on päikse eel,
set juba idast saabuvat näen seda
ja tean, et ööl nyyd tuleb taganeda,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, ärgake nyyd asemel!
Teid lauldes kutsun! Puude oksadel
on lindki jätmas ööga jumalaga;
sees kade mees võib tabada teid aga,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, seiske aknaesisel
ja taevast vaadake ja märke sel,
siis veendute, et mul on tõsi taga
teid hirmutades suure tylinaga,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, kui siit kantsirinnakult
te läksite, jäin maha unetult
ja põlvili siis pyha Maarja poega
teid palusin ma hoida oma toega;
nyyd kohe käes on koidik.
Hea sõber, nagu palusite mult,
öö läbi valves seisin andunult,
ja taevas nyyd on hommikuse moega.
Kas ehk mu laul on liiga karmi koega?
Kuid kohe käes on koidik."
"Pai sõber, nõnda hea on olla siin,
et mõte päevale on lausa piin.
Nii kaunist ematytart ilmas suures
ei ole teist - mis loen kyll selle juures
yks kade hull või koidik!"
***
Mõni aeg tagasi otsisin kõigist käepärastest raamatutest mõnd albat - näitena vestluse juurde kurtuaassest eetikast, mõistagi. Ei leidnud.
Nyyd sattus aga näppu 1986. aastal välja lastud "Väliskirjanduse lugemik keskkoolile". Tekst ise pärineb "Keskaja ja renessansi kirjanduse antoloogiast", ent toda mul jällegi pole. Ei tea, kuhu ta kaduda võis; otse loomulikult olen säherduse raamatu endale elu jooksul rohkem kui yhe korra ostnud ning kyllap ostan kunagi jälle.
Tõlkis, nagu arvata võis, Ain Kaalep.