Oliver nuriseb selle yle, et riik niigi paljaks varastatud kodanikku usinasti edasi nylib ja jooksutab. Nurinat põhjendab ta osalt sellegagi, et politsei lubab oma kodulehel muuhulgas ka kuritegevust tõkestada. Kui kuritegu toimub, siis järelikult ei tõkestanud.
Teoreetiliselt on siin ju lai tööpõld. Keegi hulgalise vaba ajaga ning endale kuulsust võita sooviv noor jurist võiks politsei kuritegevuse ebapiisava tõkestamise eest kohtusse anda. Väidetavalt korjavad jõustruktuurid vägivalla monopoli tänapäeva riigis enda kätte just sel põhjendusel, et nemad kaitsevad kodanikku, seepärast pole kodanikul endal vajadust ega õigust enese kaitseks vägivalda rakendada. Kui eraõiguslik institutsioon midagi lubab ja ei tee, saab temalt kahjutasu sisse nõuda; mõni entusiast võiks seda siis ka riigiga proovida. No kui mitte muud, siis vähemasti dokumentide väljastamise riigilõivu.
Praktikas kukuks selline katse muidugi läbi, sõltumata põhjendustest. Riik ei saa endale lihtsalt kuritegevuse kulude katmist lubada, nii kaasaegne yhiskond ei toimi. Samamoodi on praktilises eetikas enamasti ette teada, millistele tulemustele peab jõudma, vähemalt drastilisemates punktides; teoreetilised alused võivad olla millised tahes, arutluskäiku painutatakse soovitava sihtmärgi suunas. Või siis kõikvõimalikud usulahud: alustekst võib ju sama olla, ent lõpuks jõuab kogu kaunis teoloogia ikkagi sinna, kuhu vaja. Kes ytles, et anglikaani kirik on rajatud Henry VIII kannikatele? Ei mäleta, paraku.
***
Ei, ma ei usu, et Eesti politsei oleks yksipäini avalduste arhiveerimise asutus. Kindlasti on seal inimesi, kes teevad tänuväärt tööd. Seda tõestab juba kas või yldine kuritegevuse statistika: olukord yhiskonnas on hoopis teine kui 1990ndate alguses. Aga ma ise pole kahjuks viimase 15 aasta jooksul yhegi sellise tänuväärt töö tegijaga kokku puutunud. Sestap siis skepsis.