Tulin poest, panin märsi maha ja hakkasin miskipärast enda ulmeriiulit korrastama. Ei tea isegi, miks. Alles poolteist tundi hiljem pakkisin koti lahti.
Igatahes olen nyyd segaduses.
Kõige rohkem on Robert Jordanit (okei), Frank Herbertit (nojah), Michael Moorcocki (mõistagi) ja Anne McCaffreyt (?!). Iain M. Banksi on kuidagi vähe. Äkki olen välja laenanud? Doris Lessingi suhtes on sama kahtlus. Tema suurepärasest Canopuse-sarjast on mul ainult kolm köidet. Võiks justkui neli olla. Või...? Viis neid ju yldse on ja Eestis pole ma kõiki yldse myygil näinud.
Tykkide järgi lugedes oli Isaac Asimovi kah ysna mitu, aga need on kõik ju vanad. Võiks ikkagi justkui rohkem olla. Aga ju on osa kunagiste raamatukatkude ajal kaotsi läinud. No ei raatsi kõiki vanu asju asemele osta. Ja kus ma nad paneks? Niigi ei mahu kõik pystiselt ära, rohkemate riiulite jaoks peaks ka suurem korter olema.
Kaks Harry Turtledove'i põrnitsesid mind syydistavalt. 2004. aasta EstConil sain yhe neist kelleltki tasuta tingimusel, et ma seda arvustan. Aga kumma? Yks on "Noninterference" ja teine "World War" saaga esimene köide. Kirjandusliku väärtuse poolest ei torka kumbki silma.
Neil Gaimanit on ka ysna mitu. Kahjuks mitte Sandmani, ehkki seda ma tõesti tahaks. Terve koomusk anti kyll mõne aja eest neljas või viies köites välja, aga igayks neist maksab umbes tuhat krooni (või rohkem). Ma ei kahtle, et need on seda väärt, aga mul pole seda raha, et iga väga head raamatut osta. Ka siis mitte, kui see on yks paremaid myydikäsitlusi yleyldse (etem kui ykskõik milline eesti keeles ilmunud myydientsyklopeedia) ning ma tahaksin seda vähemalt kymnele inimesele edasi laenata. Ja "Neverwhere" on kellelegi välja laenatud, nagu ka Moorcocki "Mother London".
Margaret Atwoodi "Oryksit ja ruika" on suisa kaks eksemplari. Ja Norman Spinradi "Terasunelmat" niisamuti. No Spinradi jaoks ma ehk isegi tean inimest. Noorele meesterahvale peaks see ju ometi peale minema; iseasi, palju ta alltekstist aru saab. Mine tea, ehk saab kah.
Igasuguseid lõbusaid asju on. Yks raamat Diablo ainetel. Yks Shadowruni põhjal. (Kellele see midagi ytleb, eks see saab aru; ylejäänutel ei maksa muretseda.) Yks jutukogu vampiiritapja Buffyst. Jne.
Holly Black, kelle haldjatolmus on yhe kriitiku sõnul hea hulk klaasipuru ning sigaretituhka - yks parimaid keldi haldjate iseloomu tabajaid pärast Walter Evans-Wentzi syrreaalset aruannet "The Fairy-Faith in Celtic Countries" 1911. aastal. Robert Silverberg, kelle "Gilgamesh the King" on mulle, mõistagi, kohustuslik. China Miéville, kelle unenägude realismi ma ei jõua ära imestada. Richard Cowper, kelle "Piper at the Gates of Dawn'i" ma kymme aastat mäluaukudest otsisin. Colin Wilson, kelle "The Mind Parasites'ist" ma esimest korda lugesin sõna phenomenology - mistõttu see tähendab minu jaoks siiani midagi muud kui Husserli ja Merleau-Ponty fännidele. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii tagasi ja nii edasi.
Ei, kokkuvõttes sai pilt palju selgem. Ainult lyngad on harjumatud. Ma mõtlesin, et mul on palju rohkem venekeelset fantastikat, aga no kussa. Ja paljud raamatud on puudu, mille olemasoluga ma yrgammu ära harjusin. See on nagu fantoomvalu amputeeritud jalas. Ehk on välja laenatud? Võimalik, eks see aja jooksul selgub. Kui rikkaks saan, ostan uuesti. Kyllap jõuan seda elu jooksul veel mitu korda teha.