Varraku blogis vaieldakse, kas paksud raamatud on halvemad kui õhukesed või vastupidi. Maarja Kangro, yks mu lemmikuid, nuriseb paksude raamatute ahistuse ja pysisuhtenõudmiste yle; Tarmo Jyristo ylistab pyhendumist ja nõudlikkust; Katrina (hei, lehva!) rooskab end oma luulelugemiskommete tõttu. Kõige hämmastavam on, et osa sellest jutust kõlab peaaegu tõsimeelselt. Ei taha uskudagi.
Nosisin John Irvingi "Kuni ma su leian" läbi. Tellis mis tellis. Hea tellis, rahulik ja mõnus lugeda. Mitte nii, et suts ja valmis. Igale loole see muidugi ei sobi; selleks peab olema sellise koega tekst, kus kulgemine on olulisem kui syndmused.
Samas ei suuda ma ise kaht lehekylge järjest kirjutada, pange või pyssi ette. Isegi novell on minu jaoks liiga pikk žanr. Ja ehkki ma kipun lehelugusid vahel liiga pikaks kirjutama, synnivad need yksikutest juppidest, mille pikema aja jooksul kokku õmblen.
See kõik meenutab yht vana kirja, mille hiljuti postkastist leidsin. Keegi oli ylistanud romaani kui taevalikku žanri, maapealse kirjanduse ylimat apoteoosi. Mina tsiteerisin toopeale madame de Staeli, kes ytles umbes nii, et romaan on ylimalt nõudlik žanr, mida vähesed valdavad. Suur hulk inimesi ei saa sellest aga aru, seepärast ongi meil nii palju romaane. Mina järeldan sellest, et võiks vähemgi olla.
Paks või kõhn, mis vahet seal on. Peaasi, et hea.
P.S. Kuskil visati nalja kirjandusvõistluse yle, kus kästi kuue sõnaga romaan kirja panna. Teisi ei mäleta, aga yks oli sihuke: "Dinosaurs came. Want their oil back."