Chris Moore'ist jutustades tuli mulle meeldse, et ka Nobeli laureaat ja yks eelmise sajandi suuremaid luuletajaid Thomas Stearns Eliot töötas pangas. Seda teab iga vähegi asjatundlik kirjandushuviline. Millises pangas, kirjandushuviline juba enam ei tea (Londoni Lloyds). Mida ta seal õigupoolest tegi, biograafid ei kirjuta (midagi välisarvetega seoses). On täiesti võimalik, et mingis kitsas pangandusvaldkonnas on ta mõne hoopis teise asja pärast kuulus ja kirjandusest ei teata seal midagi.
Rahvasuu räägib, et Gottlob Frege loengud olnud praktiliselt mõistetamatud ja neid kylastanud vaid kaks õpilast. Yks olnud Rudolf Carnap, teist ei teata. Aeg-ajalt kummitab mind mõte, et see teine on kindlasti mingil muul alal ylimalt tuntud, korduvalt mitmesuguste rahvusvaheliste auhindadega pärjatud klassik. Sel alal kysivad kõik kindlasti: "Who the freck is Frege?"
Arvamustoimetajana oli mul kord ylemusega juttu sellest, et arvamuslugusid tuleks tellida olulistelt inimestelt. Hea on, kui arvamusloos on lööv sisu, kuid vajadus selle järele kahaneb koos inimese tuntusega. Kui Barack Obama saadab mõnda Eesti lehte oma kingapoearve, tasub ka see ära trykkida. Nojah, ma tõin siis näite, et mõnel pool ei teata kindlasti, kes on näiteks Toomas Annus, samas kui teised ei tea, kes on Linnart Mäll. "Kes?" kysis ylemus. "Täpselt," vastasin mina ja ajasin näpu pysti.
Seda lugu hiljuti jutustades sain ka Annuse juures näpu pysti ajada. Kusjuures mõlemal juhul oli tegemist toredate ja intelligentsete inimestega.
Meil on omad tillukesed maailmad, millest välja me tavaliselt nina ei pista. Mõni töllerdab aeg-ajalt yhest teise ja kolmandasse, aga yldpilti saada on kaunis lootusetu. Minagi ei tea, kes on koryfeed Eesti meditsiinis, rääkimata venekeelsest ajakirjandusest.
Et igayhel on oma maailm, on loomulik. Sellest lõplikult välja murda me ei saa. Aga me võime sellega arvestada ja hoida silmad-kõrvad lahti.