Aeg-ajalt hämmastab mind, kuivõrd kergesti on isegi intelligentsed ja elunäinud inimesed valmis uskuma kurat teab mida. Olgu juutide, kommunistide, vabamyyrlaste ja kosmosesisalike yleilmaliste vandenõudega kuidas on, aga ka meie väikese kartulivabariigi poliitika ja ajakirjandus on fantaasiakyllaste konspiratsiooniteoreetikute vaimusilmis tõeline imedemaa. Pane ainult kopikas mulda ja homseks kasvab põllul terve rahapuu.
***
Yks mu noor kolleeg õhkas kunagi, silmis kustumatu igatsus ja kõik unelmate loojangu värvid: "Ah, kui kunagi EYSi listi saaks...!" - "No ja mis Sa sellega peale hakkaksid?" imestasin mina.
Niivõrd kui mina oma ylikooliajast mäletan, ei ole yliõpilasseltside ja -korporatsioonide meililistides suurt midagi huvitavat. Pets otsib Antsu telefoninumbrit, Peep ja Madis korraldavad jalgpallitrenni ning Siim kysib, mis õlut õllekassa varuma peaks. Poliitika, seksi, salamõrvade ning muu põnevaga tegelevad need, kes viitsivad, kusagil hoopis omaette.
Yhes börsiettevõttes sattusin kord nägema, kuidas rahvas omavahel arutles, miks tundmatuks jääda sooviva roosa majanduslehe töötajad neid kyll nii piiritult vihkavad. Tundus olevat yldlevinud arusaam, et lehetoimetuses on seinal tabel arvepidamiseks, kes on täna mitu korda Yrgvaenlasele ära pannud. See neiuke, kes kõige usinamalt udjab, saab õhtul ylemuselt pika pai ning tykikese šokolaadi.
Ei viitsinud selgitada, et tegelikult on lehetoimetuses kõigil kiire ning veebi uudistreialite mõtteprotsessid ei ulata enamasti konkreetsest ninaesisest ylesandest kaugemale. Kui keegi tõepoolest tahakski kedagi taga kiusata, ei oleks tal selleks lihtsalt aega. Kõik, mis inimesi häirib, synnib pigem kiirustamise ja ylelihtsustamise tagajärjel. Loogiline ju: kui mul on vaja selget ja lihtsat pealkirja, pilkupyydvat pilti, lyhikest ja loetavat lugu, ei hakka ma taustauuringute, yldpidi ja veel kurat teab millega nikerdama. Tähtis on lugu kuidagimoodi valmis saada, et siis konveieril järgmise kallale asuda. Mõni vanamoeline inime tõesti nikerdab ja pusib, aga tootmisnäitajates jääb selline nobenäppudele märgatavalt alla.
Yks tore ja arukas meediakr... no ei ole meediakriitik, väidab ta enese kohta. Hmh. Ytleme siis, et blogard - kirjutas hiljuti, kuidas Postimees ja Delfi kasutavad hirmkavalaid psyhholoogilisi nippe ja rafineeritud meetodeid, koostamaks just täpselt õige struktuuriga pealkirju, mis sunnivad isegi yllaimat vaimuinimest klikkima uudistel Paris Hiltoni aluspesust. No võib-olla ma natuke liialdan seda teooriat kirjeldades, aga mõte jääb samaks.
Ega ma milleski kindel ei ole. Ehk on Postimehes tõesti mõni kuri manipulatsioonispetsialist, õelalt naerev professor Jaan Goebbels, kes toimetusest hyljatud Tartu kontori keldris pisikese tasku-Postimehe abil ahvide kallal katseid teeb. Võib ju olla kyll, maailmas juhtub hullematki. Isegi Delfi emamajas võib see võimalik olla, kuigi nii vähe, kui ma sealset rahvast tean, paistavad nad kenad ja korralikud inimesed olema. Aga väljaspool Kollektiivse Aju kodupurki asuvaid alamsaite kyll nii ei tehta. Iga toimetaja toimetab oma pisikese aju ning elukogemuse piires: kratsib natuke kukalt, mõtleb senistele menu-uudistele ja läbikukkumistele ning imeb pöidlast uue pealkirja välja. Ei mingit subliminaalset manipulatsiooni, neurolingvilistilist programmeerimist ega isegi lihtlabast psyhholoogiat.
***
Miks inimestele meeldivad jutud imetabastest vandenõudest? Kyllap sel on mitu põhjust, igayhel omad lemmikud.
Yks on kindlasti see, et lihtsas maailmas on lihtsam elada. Igapäevane elu meie ymber kisub niikuinii hirmus keeruliseks kätte, juba palgapäevast järgmiseni elada pole alati kerge.
Teiseks on mõnel inimesel igatsus kellegi järele, kes oleks temast targem. Isa- või emakuju, võiks selle kohta ytelda. Keegi, kes teab, kuidas asjad olema peavad, ning suudab neid sedaviisi ka korraldada. Mis sellest, et kõik ta teod alati mõistetavad ei ole - iga põnn ei saa kah aru, miks laualina koos nõudega maha kiskuda ei tohi. Aga vähemalt on mingi kord majas.
Mõni ihkab hoopis suuremat põnevust kui tema töö ja kodu vahet marssimise rutiini mahub. Mõni kujutleb, et suudab salasepitsusi paljastades enda õilsust ja läbinägelikkust tõestada. Mõni... paljugi mis.
Mis kedagi ka ei motiveeriks, eks see kõik on ju inimlik. Olgu siis pealegi, las inimesed lõbutsevad. Ja lõppude lõpuks ei tähenda paranoia, et keegi sind ei jälitaks.
Mis seal Postimehe keldris ikkagi toimub, kus vanasti ajakirjanike söökla oli?