Ausõna, ma ei tea yhtki head põhjust. Iga kord, kui mõni tuttav õpetaja oma tööst räägib, näen ma neid õudusi unes ja ärkan mitu ööd järjest karjudes. Nemad aga peavad seda kõike loomulikuks, kehitavad õlgu ning lähevad hommikul jälle kooli.
***
Nii stressirohket tööd annab otsida. Jah, politseinikke ähvardatakse aeg-ajalt relvaga, vahel lendab isegi mõni kuul. Õpetajaid loobitakse iga päev kõige kättejuhtuvaga niisuguse sõimu saatel, mida politseinikud harva kuulevad. Ytle veel, et tänapäeva lastel on vaene sõnavara. Mis juhtub õpilasega, kes lööb õpetajat? Tavaliselt mitte midagi. Kui õpetaja nuriseb, et õpilane teda ignoreerib, tunnist sisse ja välja jalutab või klassis lärmab ja lõhub, sõimavad teda lisaks õpilasele ka vanemad. Enesekaitse tähendab töökohast ilmajäämist juba enne kohut.
Et õpetajatel igav ei hakkaks, toimub Eesti haridussysteemis igavene koolireform. Iga uus haridusminister tuleb oma ideedega, hakkab kõike otsast peale lammutama ja yles ehitama. Ykski neist ei pysi pukis nii kaua, et oma uuenduste lõppu näha; selle asemel tuleb järgmine minister, kes kõik hoopis teistpidi teeb.
Ammugi on teada, et väikekooli läheb tööle yksnes loll. Kõigil neil ripub hing paelaga kaelas. Väikeste koolide uksed sulguvad yksteise järel, allesjäänutes töötavad aga raudsete närvidega inimesed, keda ei häiri see, et nende töökoha likvideerimist majanduse olukorrast sõltumata igal aastal uuesti arutatakse. Võrdsuse huvides liidetakse-lahutatakse nyyd kyll ka suuri koole - sikud eraldatakse lammastest ning põhikoolid gymnaasiumitest. Näis, millal mõni minister poiste- ja tydrukutekoolid taastab.
Yksikud õpetajad erakoolides saavad tõepoolest korralikku palka. Ylejäänud vaatavad kord kuus pangaarvelt, kuidas omavalitsused palgamaksmist mängivad. Ja sedagi mängu muudkui kärbitakse.
Töötegemist paraku mängida ei saa. Äraelamiseks peab koormus tavaliselt silmini ulatuma, paremal juhul aga yle pea. Keevitaja teeb oma kaheksa tundi ära ja läheb koju. Kui leiab haltuurat, saab mõnel päeval kymme või kaksteist. Õpetajale makstakse yksnes koolitundide eest; vihikute parandamine, tundide ettevalmistamine, õpilaste vanematega kohtumine, arenguvestluste pidamine ja tuhat muud lõbustust on aga tasuta. Neid tunde ei loenda keegi.
Suvine pikk puhkus oli varem oluline pluss. Nyyd tahetakse see vähemalt osalt palgata puhkuseks muuta. Millest keegi sel ajal elab, on tema oma mure.
Siiani maksti õpetajatel õppelaen kinni. Pärast valitsuse viimatist otsust parastavad Delfi kommentaatorid: "Paras muidusööjatele, kes lootsid, et teised nende laenud kinni plekivad!"
***
Kes peaks sellistes tingimustes töötada tahtma? Rikas masohhist, kellel pole oma ajaga midagi mõistlikumat peale hakata ning kes yhtegi muud tööd ei oska.
Kõigile ylejäänutele oskan soovitada ainult yht: tulge koolist ära! Jah, praegusel ajal on uue tööga pisukesi raskusi. Aga kyllap seis vähehaaval paraneb. Varem või hiljem tuleb võimalus koolist lahkuda. Kasutage seda! Kui teil endast kahju ei ole, mõelge vähemalt oma lähedastele, kes teie pärast muretsevad.
Võib tõesti olla, et yhel kaunil päeval hakatakse Eestis õpetajaid inimese moodi kohtlema. Neile makstakse korralikku palka töö eest, mis jätab aega ka oma pere ja hobide jaoks. Nad ei pea oma puhkust ise finantseerima. Lapsevanemad teevad oma võsukestele kodus selgeks, et nood koolis viisakalt käituksid. Ministrid lõpetavad oma totrad mängud ja rahuldavad endi ebaloomulikke vajadusi yksteise peal mõnes kõrvalises kohas. Töötavad koolid jäetakse alles ning neid ei solgutata enam kokku-lahku. Ylikooli lõpetanud noore jaoks tundub kool igati meeldiv töökoht, kus võib iga senti peos veeretamata ära elada.
Tol päeval võite ju kooli tagasi minna.