Juhtusin kord kuulma noore daami kurtmist, et tal on mure. Pakkusin välja mitmesuguseid lahendusi, ent ei kõlvanud see, teine ega kolmas. Kippus pahasekski saama. Mitte seepärast, et lahendused olnuks halvad, vaid kuna ma ronisin tema probleemi lahendama. Misasja sa lahendad, tunneks siis parem kaasa! Seepeale sain juba mina kurjaks. Kaasa ei tundnud ikkagi.
Inimesed kohanevad oma probleemidega hästi. Vahel liigagi hästi. Mõni probleem muutub aja jooksul nii armsaks, et ei tahakski kedagi selle kallale lasta. Ära torgi võõrast muret!
Olen näinud mitutki sellist organisatsiooni, kus on majas jama. Samas on tegemist ikkagi oma maja jamaga. Hea perenaine ei lase majakraami laiali tassida, isegi kui seda kellelgi tarvis ei lähe. Äkki kunagi ikkagi läheb? Jamadega on nõndasamuti, Parem olgu oma ja tuttav jama, kui et keegi seda lahendama hakkab. Äkki kuulevad sellest võõrad? Ehk läheb hullemaks? Ehk peab jama asemele midagi muud leiutama? Ei ole vaja, olgu parem niisamuti edasi, nagu on.
Eks inimesed kardavad sedasama. Mis sellest, et mured on yksnes ajutiselt alla surutud, peitevahendid hädised ja meik mitte eriti veenev. Lahendus tähendab alati tundmatust. Muutused on hirmsad, tulevik tume. Las naine joob, mees peksab, laps väldib kooli ning hommikuti leidub kraanikausis verd. Vähemalt on see oma veri.