Lugesin mõne aja eest mingist lehest, et eestlased on kohutavalt kõrk ja ylbe rahvas. Trammis istuvad nad teistest eraldi ja pigem seisavad, kompsud käes, kui et ennast kellegi kõrvale sätivad. Bussid hoiavad nad omaette, kyynarnukid õieli, igayks omas nurgas. Tänaval liiguvad tõtakal sammul, käed kyynarnukkideni taskus ja klapid kõrvas, mööda igast käega vehkijast ning abipalujast. Oma kaaskodanikega suhtleb eestlane aga yksnes läbi Delfi kommentaaride. Ilmselgelt on tegemist jälgi elajaga, kelletaoliste seast vaid yksikud väärivad ymberkasvatamist.
***
On yks inimtõug, kes elatub sellest, et räägib teistele töötegemisest ja motivatsioonist. Ilmsesti töötab suur osa neist lisaks koolitamisele ka personalijuhtide ja -spetsialistidena, kust muidu satuks pooltesse töökuulutustesse nõue, et silmad peavad särama. Säravatest silmadest kõneldakse telekas, jutustatakse internetis ning näidatakse Powerpointi-slaide konverentsidel. Rahvas kuulab ja plaksutab. Kellele ei meeldiks töötajad, kes ilma lisatasuta aina rohkem tööd teevad? Mõnikord mainitakse selles kontekstis ka neid, kelle silmad ei sära. Innukate inimeste hinnangul sellised ettevõttes kuigi kaua ei pysi, nad lähevad varsti ise minema. No ja kui ei lähe, eks siis tuleb aidata. Kuhu nad lähevad, ei tea keegi. Ära.
(Tegelikult tean ma ka mõnda sellist ettevõtet, kuhu osa neist lõpuks satub. Tavaliselt on need suurfirmad, kus valmistatakse palju yhesuguseid asju. Tehnoloogilised nõuded võivad seal kõrged olla, ent inimestele eraldatakse täpselt nii palju hingamisruumi, kui seadus otsesõnu nõuab. Praegusel ajal kasutatakse niisugustes ettevõtetes iga hilinetud minutit ära, et töötaja eeskirjade jõhkra rikkumise pärast lahti lasta - see on märksa odavam kui koondamine. Tuima näoga töötaja on kõige parem, see ei hakka millegi pärast nurisema. Tõsi, välisomanikud nõuavad tavaliselt, et töö aina efektiivsemaks muutuks, kuna väidetavalt on eestlane märksa vähem tootlik kui näiteks rootslane. Tööd tõhustatakse siiski yksnes kruve tihkemalt kinni keerates, mitte pyydes aidata töötajal ennast inimesena tunda. Kuidas rootslane niisugustes tingimustes töötaks, keegi igaks juhuks ei proovi. Aga et masendavat on lehtedes niigi palju, soovitavad optimistid millestki niisugusest mitte kirjutada. Kyllap on neil õigus.)
***
Tunnen yht kena vaikset inimest, kes lasti kord töölt lahti, sest ylemuse arvates ei naeratanud ta piisavalt palju. Tal on naeratus kyll, ma olen seda näinud. Meeldejäävalt ilus naeratus, muide. Ta lihtsalt kasutab seda vaid siis, kui talle selleks põhjust anda - ja mitte käsu peale. Pealegi on see veidi nukravõitu; ilmas on igasuguseid inimesi ning mõnikord kutsub seegi vägivaldse reaktsiooni esile.
***
Ma pole kordagi kuulnud, mida soovitavad motivaatorid pessimistidel endaga peale hakata. Mida peaks tegema need, kes on juba loomu poolest mõtlikud, nukrad ja yksildased? Mõeldes keskmise koolitaja verejanulisele, ent mitte eriti intelligentsele optimismile - arvatavasti ennast yles pooma. Kurbus on kuritegu. Keep smiling!