Väsinud ja depressiivne. Eks see jätab oma jälje ka ilmaasjade tõlgendusele.
***
Kui asjad samaviisi edasi lähevad, olemegi varsti selles kroonikakaadris tagasi, kus Kreenholmi kangrud streigivad ja karistussalklased neile tina annavad. Ainult see, kui kangrud tööd ei tee, ei häiri praeguses kedagi, sest tööd niikuinii ei ole. Pealegi pole neist enamik yheski ametiyhingus ega julge ka avalikult kobiseda - Eesti Iseseisvas ja Ärarippumatus Vabariigis pole venelane riigieestlase jaoks niikuinii rohkem inimene kui eestlane Rootsi kapitalisti jaoks. (Ei oleks ma seda uskunud, kui poleks ise piisavalt näiteid kohanud.)
Ei, tegelikult on 1905. aastani muidugi hea tykk maad. Aga vähehaaval yritatakse laeva ikka selles suunas tyyrida. Enamik Eesti majandusliberaale ajab liberalismi sotsiaaldarvinismiga segi, eestipärase liberalismi töötud on laiskloomad ning töölised söögu heinu. Ja ametiyhingutega suhtleb meil märulipolitsei. Hea, kui mitte kapo. ÄP reportaaži järgi olnud Toompea-miitingul ca 400-500 osalejat ning sadakond jõustruktuuride esindajat (sh era- ja muiduriides). Kas see proportsioon nyyd jääbki või võtsid mõlemad pooled yritust harjutusena?
Sotsiofiil Andrus Saar nimetas muidu ysna vagusas jutus olukorda plahvatusohtlikuks. Ei usu hästi, eestlane on kaunis tuhm ja vaikne olevus ning ei kipu naljalt midagi teistega koos tegema peale otsese majapidamistöö - nagu võib näha ka mõtte- ja prygitalgute võrdlusest. Arvatavasti hakkab hoopis alkoholitarbimine tõusma, ehkki aktsiisilaekumistes see enam ei kajastu.
Sotsiaaldarvinismiminister Hanno Pevkur vehkis oma töömessi 3000 osalejaga ning hõiskas, et inimestele meeldib töö rohkem kui meeleavaldamine. Mõtlesin, kas uudises võiks kasutada otsekõne saateks verbi "demagoogitses", ent jätsin selle lõpuks siiski kõrvale. Kas ja kes toda messi Reformierakonna propageerimiseks kasutas, jäigi segaseks; ei viitsi minagi enam uurimistööga tegelda, selle jaoks on kriminalistid ja gymnasistid. Midagi usutamatut ses muidugi pole.
Delfi peatoimetaja virises, et ametiyhingutes on vähe rahvast ning nii ei saagi sest asjast asja. Iseenesest võib õige olla kyll, hoolimata vastikust hääletoonist. 1905. aasta märtsis osalenud streigis Vikipeedia andmeil 12 000 töölist, aga toona oli rahvast palju vähem. Teistpidi võttes oli tööstust jälle rohkem; streiki on märksa kergem korraldada hiidtehastes kui pisikontorites ja poekestes. Paljud tollal ametiyhingutesse kuulusid, ei ytle keegi. Siitkandi viimane yldstreik 1991. aastal oli kyll suuremgi, kuid selle korraldasid yhelt poolt Moskva putšistid, keda nyyd pole kusagilt võtta (ja kelle mahasurumist Naomi Klein yhes filmikeses silmapaistvat arukust ilmutades manas) ning teiselt poolt Siim Kallas, kes nyydseks on ammu rindejoone yletanud.
Arvatavasti ei juhtu lõpuks ikkagi suurt midagi. Mõlemad osapooled vehivad natuke aega rusikatega, kuid yhtedel pole jõudu ja teised pysivad saatuse armust pukis kui kleebitud. Keegi ei taha mõni kuu enne uusi valimisi ja keset majanduskriisi valitsusse minna. Reform tuleks sealt isegi ära, aga ei saa ju; võib-olla leiab vähemalt IRL mõne põgenemistee. Nii see vähemusvalitsus pysibki. Ja kuidas survestada kedagi tööd tegemata jättes, kui tööd niikuinii pole? Praegu on iga ettevõtja rõõmus, kui leidub mõni ettekääne, et palk maksmata jätta või, veel parem, tööluusi eest vallandada.
Yldine ärritus vähehaaval siiski kosub. Võib-olla koguneb siis ka ametiyhingutesse ajapikku rohkem rahvast. Ja sotside selja taha. Oleks iseenesest päris kena, kui sotsid järgmiste parlamendivalimiste järel valitsuse saaksid moodustada. Kramplikult paremakäelise Eesti kohta ysna yllatav. Ehkki selleks peaksid nad vene valijatega kõvasti tööd tegema - ja selleks puudub neil nii raha kui ka kompetents. Lõppeks töötab sotside heaks praegu kõige usinamalt Reform, ent nemadki ei suuda Lasnamäel edgarismi asemel sotsialismi juurutada. Nii et on nagu on.
Vindumine, mandumine, kummivenitamine ning aina tõusev stressitase - ongi kogu Eesti yhiskonna hetkeseis ja tulevik.
***
Sattusin eile poolekspromptselt "Wargamäe Wabariigi" etendusele. Kui kord "Tõe ja Õiguse" kolmandat osa sirvinud olengi, ei mäleta ma sest praeguseks igatahes midagi. Aga väga ajakohane. Lehvitati suurte punaste lippudega, lauldi "Internatsionaali" ja peeti kõnesid. Täideti revolutsioonikassat ja osteti selle eest tsaari soldanile pyss. Marodööritseti ja paugutati. Tammsaare oma täie tundlikkuse ja irooniaga, suurepärane ja võimas tykk.
Tahan etenduse soundtrack'i - eriti "Internatsionaali" seadet Eesti rahvaviisiks, lõõtsmooriku ja rivitantsuga. Õigupoolest ostaksin terve DVD. Aga nagu teada, pole meil teps mitte kapitalism, kus igayks publiku rahanatukest ahnitseks. Nii et kui keegi teatriskäijatest oskab kodus karmoškaga järele teha, andku teada või riputagu Youtube'i.