Veel yks koht kuulutas, et tahab lugejailt seda ja teist ja kolmandat. Antud juhul pääseb blogi lugema kyll ilma paroolita, ent kommenteerimiseks tuleb tekitada endale Twitteri konto.
Olen rõõmuga nõus, et iga konto, mille olemasolu mult nõutakse, rikastab mu maailma. Paraku olen juba nii rikas, et rohkem ei soovi, aitäh. Töötab sama mehhanism, mis läks rõõmsa raginaga käiku Aavo Koka kolumnide puhul EPLis: kui Kokk hakkas tahtma, et iga lugeja lugemise erakirjas välja vabandaks või paberlehe telliks, loobusin nende lugemisest.
Eks sarnane efekt toimib ka kõiksugu kolimiste korral. Blogidest, mis yhest kohast teise ja kolmandasse kolima hakkasid, olen kaasa läinud umbes kahega. No ei jõua, eks ole. Amet nõuab niikuinii rohkemast infost läbisumpamist kui vaimsele tervisele hea oleks. Blogikeskkonnad on leiutanud täitsa kenad mehhanismid yksteiselt blogide ylelöömiseks, ent ilmselt mitte sama häid lahendusi ymbersuunamisteks. Õnneks on enamiku minu listist kadunud blogide autoritel minust kui lugejast siiralt kama või isegi rõõmus meel.
Moodne maailm on infot täis ning selle tarbimine fragmenteerub yha. Seda võib näha kas või tollesama Twitteri menust, mis pole muud kui ADHD kehastus programmina. Miljonid inimesed on vabatahtlikult valmis pyhendama suure osa tagastamatult kuluvast ajast teadete jälgimisele, mis enamjaolt ei sisalda yldse mingisugust infot, rääkimata selle systeemsusest või kvaliteedist. (Hiljuti nõudis yks kommentaator siinsamas, et keskendumisraskustega inimesed ei tohiks lapsi saada. Hea lahendus maailma iibeprobleemidele, tõepoolest.)
Mul pole vähimatki infopuudust. Kui mõni Eesti suurtest ajalehtedest peaks suletama kõigile, kes seda ei telli, suudaksin ma selleta kenasti ära elada. Kui sama peaks juhtuma kõigi Eesti lehtedega - noh, ma tunneksin ehk neist mõningat puudust oma töös, ent kyllap sellele miski ametlik lahendus leitaks. Kui minu ees sulguksid kõik moodsa maailma infokanalid, tunneks ma võõrutusnähtudele vaatamata kyllap ka suurt kergendust: mu eluase on paksult täis suurepäraseid raamatuid, mis ootavad lugemist.
Olen suurima rõõmuga valmis vahetama Twitteri Päevalehe vastu, Päevalehe Guardiani vastu ning Guardiani, noh, näiteks John Irvingi või Provence'i truvääride või Li Tai Bo vastu. Soovitavalt originaalis, kui mulle juba keeleõppeks vabalt aega antakse. Armsad meediapakkujad - valik on teie.
P.S. Sõber nentis, et paberlehtedest loobudes olid võõrutusnähud alguses ysna tugevad. Nõus, ehkki minul leevendasid neid toimetuses vedelevad lehevirnad. Lõpuks ent märkasin, et ma pole neid ammu puutunud. Kergem sai.
Ajakirjadest, mille sisu veebis ei ole, ei tea ma enamasti midagi. Lehtedest samuti. Artiklid, mida soovitatakse paberlehest lõpuni lugeda, jäävad minust lugemata. Isegi kui mul leht käepärast on, pole mul huvi neid yles otsida. Päris maailm on palju huvitavam kui ajakirjandus. Inimesed liiguvad mööda tänavaid, sirelid õitsevad, part viib oma pojatutsakad ujuma ning kusagil naeratab ilus tydruk.