Yks kahtlemata anonyymseks jääda sooviv Postimehe "kultuuriajakirjanik" pole varemgi arukusega silma torganud (mis pole kyll eriti haruldane), ent hiljuti leiutas ta Postimehe filmiarvustuses "Public Enemies" vasteks "Populaarsed vaenlased". No kurat. Miks peab inimene, kes keelt ei mõista, oma lollust avalikult kuulutama? Ega keegi ei eeldagi, et "kultuuriajakirjanik" näiteks Strindbergist midagi kuulnud oleks.
Ah, eks selliseid on kõik kohad täis. Lõpetan just Charles de Linti "Sydame metsi", kus košenillkaktuse š on ilmselt faile yhest formaadist teise konverteerides muutunud mingiks kummaliseks symboliks - näiteks kahe täpiga i-ks, millest usin, ent mitte väga laia silmaringiga ja kahjuks ka tehnilise taibuta toimetaja omakorda koienillkaktuse leiutas. Ning inglise mystery on tõlgitud tuima näoga mysteeriumiks sõltumata sellest, kas sel eesti keeles konkreetses kontekstis ka mingi mõte on. Milleks sellised vasted nagu saladus või mõistatus? Imelik, tõlkija oleks justkui juba kymmekond aastat raamatuid tõlkinud, uduteadusliku saasta vahele isegi Steinbecki ja Kiplingit - aga tõlge on ikka toores.
Muidugi on see kõik pisiasi, kui võrrelda yhe kunagise Asimovi-tõlkega, kus robootika nummerdatud seadustes esimesest seadusest ettepoole tõstetud "nullis seadus" - inglise keeles "zeroth law" - uljalt "Zerothi seaduseks" muutus. Olen seda siin vist varemgi neednud.
Katk ja ikaldus. Kirumisest pole mingit kasu, lollus ei kao ilmast kuhugi. Ainult enda ärritust saab natuke välja elada - ja või seegi aitab.
P.S. Ja veel samal teemal.