Uni on. Ei jaksa blogida.
Mõnikord on uni nii paks, et lõika või noaga. Ei lasta sul teda täis magada ning nii kondadki pool päeva mööda ilma, yhes silmas reaalsus ja teises unenägu, mõtted puntras ning vererõhk põlvekõrgune. ("Kuni veel viimnegi poisike und näeb," ähvardas Lembitu, "ei ärka veel Eesti riik!") Sellistel päevadel võib heal juhul kirjutada mytoloogilisi mistselle, kindlasti aga mitte midagi sellist, mis end tõrgeteta lugeda laseb ja inimesed rahumeeli endisteks jätab. Reaalsus ei ole eriti töökindel leiutis, juba esimeste uneilmingute käes peatub ta kriginal ning hakkab pilduma veateateid. Austa und, uni on vanem kui meie keegi. (Karksi-Nuia)
Magada. Võib-olla undki näha.