Aga ajakirjandusse sattusin õigel ajal. Mul on hea meel, et ei ole pidanud töötama Nõukogude ajakirjanduses.Leidsin Maalehest yhe tegelase tsitaadi, kellele ei taha viidata (ja polegi põhjust, ta ise ei armasta ka luba kysida). Tsitaadi sisu on palju huvitavam kui autor ise, nagu neist kahest lausestki näha võib.
Olen sedalaadi mõtteavaldusi mitmelt poolt kuulnud. Yks endine peatoimetaja, keda muuhulgas ka David Lynchi filmide eeskujul Yellow Bastardiks hyyti, armastas ikka selle kallal ilkuda, et omal ajal sai ta rajoonilehes esimese töökäsuna ylesande kirjutada reportaaž: mine ja kysi tänaval inimestest, mida nad arvavad kevadest. Ei ole olukirjeldused ja muud aeglased žanrid siiani välja surnud, pigem loodetakse neist paberajakirjanduse päästjat. Ent yks osa inimesi ei suuda lugeda pikemat juttu kui telegraafiagentuuri uudis, ega neid ka syydistada saa.
Mäletan nõukogudeaegset ajakirjandust ilmselt paremini kui tsiteeritud kriitik, ehkki olen temast kardetavasti noorem. Ei koosnenud see sugugi yksnes parteikongresside otsustest. Nasta Pinot mäletan. Juhan Peeglit eriti ei mäleta, aga takkajärgi olen lugenud.
Marjustin oli sel ajal juba olemas ning, muuseas, kõik vanema põlve soliidsed loodusajakirjanikud alustasid toona. Ei paista uusi Jyssi ja Relve kaliibriga mehi-naisi kuskilt. Isegi Edasi kultuurikylge vedas kord ennemuiste yks täitsa tubli noor toimetaja, nimepidi vist Priimägi. Ei tea, mis tast saanud on?
Eks see ole tegelikult laiem mõtteviis kui paar ajakirjanikku kanda suudaks. Ajakirjandus ahju, kommarid ahju, ajalugu ahju, Juhan Peegel ahju, igasugune mälu ahju. Mäluta inimene on ohutu. Tõmbad talt tooli alt ära, tema aga pilgutab silmi, maigutab suud ja kysib: "Mina vä?" Ei mäleta, et varem põrandal ei istunud.
Võiks ju vahelduse mõttes samamoodi tuututada, et lollid ahju, aga siis jääks maa inimestest hullemini tyhjaks kui pärast Põhjasõda.