Kui ma homme maha sureksin, polekski see eriti hull. Pikas perspektiivis vaadates on mul tegelikult päris kenasti läinud, vähemalt viimastel aastatel. Ja noh, enne seda oli, kui natuke järele mõelda, huvitav ja õpetlik.
Tõsi, kõigist neist asjadest, mida ma kunagi teha olen kavatsenud, on teoks saanud vaid paar yksikut. Aga kas maailm on selle võrra oluliselt halvem paik? Vaevalt. Plaanid jäävad õhku tavaliselt siis, kui nad on tehtud reaalsust piisavalt hästi tundmata. No kellele sihukesi vaja läheb?
Mida aeg edasi, seda harvemini olen pidanud tegema tõeliselt ebameeldivaid asju. Vahel on muidugi tagasilööke, ent yldjoontes on suund siiski õige. Kyll neist yksikutest jõnksudest ka jagu saab. Pealegi ei tohi istumise alune kogu aeg liiga pehme olla, selg jääb haigeks. Parem las on vahel natuke ebamugav.
Iga päev avastan midagi uut. Enamasti ei mäleta ma kyll järgmiseks päevaks, mis see oli, aga ju kõik see hea kraam kuhugi kuklasoppi tallele jääb. Mõnda asja mäletan ka ning mõni tuleb hiljem meelde, kui midagi muud hoolega meenutada yritan. Pipigi leidis spunki otsides tyki juustu või umbes nii.
Aegade jooksul olen õppinud inimeste suhtes snoobitsema. Mõnes mõttes on see kohutav, kui pirtsakas ma inimeste asjus olen: ei passi mulle yks ega teine, kord pole minu maitse jaoks kyllalt aru ja kord kyllalt empaatiat. Mõnes teises mõttes on see jällegi suurepärane. Neid yksikuid, kelle ma endale ligi lasen, suudan aina paremini omaks võtta ja imetleda just sellistena, nagu nad on.
Õigupoolest on mõnigi neist suisa hämmastav. Igayhelt annab midagi õppida ning mitte ainult yhe korra. Kyllap piirabki seda ennekõike mu enda vastuvõtuvõime, liiga palju uut ei jää lihtsalt meelde. Aga alati on midagi avastada. Istud käsipõsakil ja mõtiskled. Miks ta nii teeb? Miks mina nii teen? Miks ta selle asja kohta sedasi arvas? Ah sellepärast? Äge! Muudkui vaata ja imesta.
Mida huvitavam ja toredam inimene, seda lähemale võib sellise endale lubada. Õigemini yteldes: mida huvitavam, seda lähemale teda tahaks, mida toredam, seda lähemale võiks. (Mõni on ju huvitav, kuid mitte eriti tore; säherduste kollektsioneerimine mõjub tervisele halvasti.) Õnneks leidub aeg-ajalt sihukesi, kelles on mõlemad olulised jooned koos.
Yks oli mõne aasta eest piisavalt põnev ja vahva, et kaotasin igasuguse ettevaatuse ja tassisin ta enda (suuresti virtuaalsesse) koju. Tagasivaates on ettevaatamatus ennast ära tasunud. Iga päevaga läheb elu aina paremaks ja sellest on abi, tänaseks kuupäevaks ametlikult kaks aastat juba. (Poleks kunagi arvanud nii minevat, ausõna.) Kui vahel ka mõni arusaamatus juhtub, tuleb see ainuyksi minust enesest. Kas ma ytlesin, et olen kohutavalt tore ja hea? Ei ytelnud. Ei ytle ka, keegi nagunii ei usu.
Aga kannatlikkuse ja kõige muu eest aitäh. Katsun ajapikku paremaks muutuda. Võib-olla, või vähemalt mitte palju halvemaks.