Sirje võttis ykspäev jutuks eestlaste toreda rahvakombe edendada haridust eelkõige ehituse kaudu. Tema nimetab seda mõttelaadi uuskonservatismiks, ent minu arust on tegu pelgalt tehnokraatiaga.
Tegelikult ei kysi tehnokraatia poliitilistest ega usulistest vaadetest. Sotsialismil, muuseas, on vana ja auväärne tehnokraatlik traditsioon; anarhismis on see joon nõrgem, seal räägitakse siiski palju ka yhiskonnast ja sotsiaalpsyhholoogiast. Samamoodi leidub neokonservatiive ja -liberaale, kes majanduse kõrval ka inimesi tähelepanuta ei jäta.
Et neid napib, on teine teema. Ysna tööstusrevolutsiooni alguses taipasid eurooplased, et tehnika töötab. Järelikult tuleb keskenduda sellele. Mõõdukas koguses on tehnikakeskne mõtteviis muidugi tulemusrikas ja kasulik, paraku on inimestel kui kariloomadel kalduvus langeda liialdustesse ning igast kiitusest kultus kasvatada.
Seepärast ongi kõik kohad täis inimesi, kelle arvates vähendab perevägivalda elamuehitusprogramm ning rahvastevahelisi suhteid parandab yhistransport. Kui kõik yhte trammi litsuda, kyll nad seal siis integreeruvad. Loogiline ju.
Ega ma seda eitagi, et majad, palgad ja töökohad inimesi mõjutavad. Aga tehnokraatia taastoodab iseennast ning hoiab käigus igikestva progressi mudelit. Kui tähtis on toota kogu aeg aina rohkem uuemaid ja vingemaid asju, muutuvad tootmine ja tarbimine positiivseteks tegevusteks iseeneses. Reaalsuses töötab niisugune yhiskond kyll ainult ymbritseva arvelt ning kogu see citius-altius-fortius-ideoloogia ajab inimestel yha sagedamini juhtme kokku.
Muidugi oleks totter reageerida tehnokraatiale masinapurustamisega, see tekitab ainult krahhi. Pealegi on tarbimine mõnus ja meeldib inimestele. Nad lihtsalt ei jaksa seda yle teatud piiri teha, kui see neil just psyhhoosiks ei muutu.
Tehniliste teaduste kõrval on viimase sajandi jooksul siiski ka psyhholoogia ja sotsioloogia jõudsasti arenenud. Yht-teist sellest, kuidas inimene ja yhiskond töötavad, me juba teame. Neid teadmisi tuleks vaid rohkem ja systemaatilisemalt kasutada. Ei piisa hoonetest, tehnikast ja protseduuridest, mõelda tuleb ka neid kasutavatele inimestele. Mida nad tahaksid või kuidas nad end paremini tunneksid?
Äkki ei olegi alati uut maja tarvis? Äkki teavad nad ise, mida soovivad, kui lasta neil selle yle natuke mõtiskleda? Teisi ära kuulata ja nende arvamusega arvestada on pagana keeruline, sest sellega peab ise alustama. Poliitikas on see vähemalt sama vaevaline kui ettevõtluses, kuna mõlemas ollakse harjunud ennast teiste kulul kehtestama. Mida efektiivsem buldooser, seda väärtuslikum - ning kallilt saadud tehnikast on raske loobuda.