Kurjad keeled rääkisid mulle lõbusa loo sellest, miks rohelise partei liikmeid erakonnaregistrist ei leia.
Nimelt esines roheliste byroo oma tavapärase haldussuutlikkusega ning saatis valetpidi nimekirja, kus ees- ja perekonnanimed olid tabelis ära vahetatud. (Arvestades, et esialgses kandidaatide nimekirjas oli vähemalt yks surnu, on see midugi pisiasi.) Registris imeti tabel automaagiliselt systeemi ning nii ta seal nyyd seisab.
Yks mu sõber märkas anomaaliat ja uuris registrist, mis värk on. Seal selgitati asi välja ning helistati tagasi. "Kaks korda küsisin, et loodetavasti te kontakteerute rohelistega ja annate veast teada. Ja kahel korral sain vastuseks, et ega meie andmeid ei kontrolli, need esitatakse kohturegistrile, mina ei luba midagi."
***
Mu teine sõber kandideeris Euroopa Liidu keeletoimetajaks. Igasuguste lõbusate testide seas olnud ka yks, kus alguses tuli lugeda läbi jutuke inkadest ning pärast vastata kysimusele.
Jutt rääkis enam-vähem sellest, et oli teedevõrk ja postiteenistus ja maakorraldus ja mis iganes veel, inkade järeltulijad elavad Peruus siiamaani ning kõnelevad ketšua keelt. Järgnesid valikvastused: kas a)inkadel oli arenenud riigikorraldus; b)inkade järeltulijad kõnelevad ketšua keelt; c)... ?
Faktiliselt õigeid vastuseid oli mitu, aga ainult yks neist oli eelnevas tekstis otsesõnu antud.
***
Mis yhendab mõlemat juhtumit? Oskus mõelda etteantud piirides.
Yks sort inimesi on selles suurepärane. Ma suisa imetlen neid. Juhtimiskoolitustel õpetatakse ikka mõtlema väljaspool kasti, outside the box. See on aga täpselt vastupidine juhtum.
No ja õige ka. Loovuse arendamine on väga vahva asi, ent loovus kipub tihtipeale tähendama juhitamatust. Mida teha ametnikuga, kes ei allu juhtimisele? Sellisele suhtumisele ei saa ju riigiametit rajada.
***
Viimasel ajal huvitavad mind kaks kysimust.
Esiteks: töökuulutustes nõutakse alatasa optimismi, positiivset mõtlemist, särasilmsust. Mõnel pool soovitatakse isegi, et kui töötaja piisavalt ei sära, aidake tal lahkuda. See kõik on väga vahva, kuid kõik inimesed ei saa ju sellised olla. Kuhu siis nemad minema peavad? Kurva kodu on tema eraasi, ent kus on kurva töökoht?
Teiseks: juhitavust kuulutustes ei mainita, aga eraviisiliselt peetakse seda ylimalt tähtsaks. Paraku on sellega nii, et kui sul on juba kord juurdunud halb komme oma peaga mõelda, ei anna seda enam välja ravida. Kui ylemus esineb lolli mõttega, võid sa oma arvamuse enda teada hoida, kuid järjekordset totrust entusiastlikult teostada muutub yha raskemaks. Tööturu jaoks on selline inimene lootusetult rikutud. Mida siis nendega teha?
Yks võimalus on mõlemad kokku viia. Las juhitamatud asutavad ettevõtteid, mis pakuvad tööd nukratele ja depressiivsetele. Lõppeks on see ju yksnes töökultuuri kysimus. Kui optimistide terror lõpeb, saavad pessimistid ehk oma vaiksel moel täitsa kenasti hakkama? Proovida tasub ikka.