Twitter õpetab inimesi väljenduma hyyatustega. Kõike 140 tähemärgi piiresse kontsentreerides on ta oma olemuselt keskendumisvõimetuse essents.
Ajakirjandus harjub sellise asjaga kaunis ruttu. Veebiajakirjandus muutub klikikummardamise käigus niikuinii pealkirjaajakirjanduseks, pealkiri mahub aga alati 140 tähemärgi sisse.
Probleem on hoopis muus. Nimelt suudavad Twitteri pealt raha teenida kõik teised, välja arvatud Twitter ise. Tavaliselt elavad veebinähtused ju reklaamist, 140märgise teksti vahele aga bännerilahmakat ei pane. Minugi praktika näitab, et Twitteri kohta käivat uudist loetakse palju, kuid vähesed lugejad tulevad ise Twitterist. Kõik tahavad teada, kuid keegi ei kasuta.
Nii et kuigi ajakirjandusjuhid oleksid ammugi valmis andma alluvatele käsu piirduda kõigis artiklites 140 tähemärgiga - mõelda vaid, kui palju säherdusi uudiseid yks konveieritööline toota jõuab! - ning ka blaseerunud kirjatsurad võiksid twuudiseid kinnisilmi ja vasaku jalaga vorpida, ei parandaks moega kaasaminek kuidagi lehtede krimpsus ja nässakaid pangaarveid. Mäherdune traagika!
Ehk aitaks see, kui ajakirjanikud toodaksid 70tähemärgiseid kirjatykke? Siis jääks 70 märki reklaami jaoks, aga reklaamil pole sõnaohtrusele vaatamata kunagi midagi mahukamat öelda. "Ostke poes saadaolevaid kaupu" on isegi keskmisest tunduvalt pikem sõnum.
***
Muuseas, pole mingit põhjust piirduda uudistega. Kui 140 tähemärgi raamesse mahub uudis, ei ole sugugi võimatu toppida sinna ka olukirjeldus, analyys või isegi intervjuu.
- Mis värk on?
- On.
- Päriselt?
- Noh...
- Ahaa!
- Eh... Jah.
***
Kahjuks harjub Twitteriga ka kirjandus, kuid see pole endaga seni midagi silmapaistvalt head kaasa toonud.
Ykskõik, millise žanriga niinimetatud tviteratuur ennast nime poolest seob - "lyhilyhiromaanid", "mininovellid", "pisivärsid" -, on tulemuseks tegelikult vaid halvad aforismid. Hea aforism on nimelt vaimukas, originaalne ja lyhike. Hulgi toodetavad 140märgised lamedused ei vasta yhelegi neist kriteeriumitest, pealegi kaasneb tviterdamisega tavaliselt keeleline vaesus ja vägivald. Tviteratuur on kirjanduse slumm, kus jõlguvad moodsas riietuses tegevusetute noorte gängid.
Zenoni apooriad on tänini hinnas, sest need on head. Häid paradokse masstootmises aga ei valmista; ka head haikud synnivad pigem yhekaupa kui moekaubana. Paradokside paradoks.
Eks ole varemgi olnud selliseid ajastuid, mil teravmeelitsemine seltskonnas nõutavaks muutus. Kuna kõik inimesed ei suuda teravmeelsed olla, tuleb nyrinaadid inimsõbralikkuse huvides teravmeelseteks kuulutada. Niisuguses keskkonnas, kus iga lameduse peale pingutatult naerdakse, on paraku masendavalt igav elada.