"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.
Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.
Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.
Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.
Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.
P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?
Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.