AP tegi eile loo huvitavast uuringust. Chicago ylikooli psyhholoogiadotsent Sian L. Beilocki uurimus näitab, et matemaatikat õpivad raskeks pidama need tydrukud, kelle õpetajannad ise matemaatikat kardavad.
Mida raskem tundub matemaatika õpetajannale, seda raskemaks muutub see ka tema klassi tydrukute arvates. Esimese õppeaasta alguses seost ei olnud, aasta lõpus oli. Poiste arvamused jäid enam-vähem samaks.
Uuriti 52 poissi ja 65 tydrukut, keda õpetasid 17 õpetajat. USA algkooliõpetajatest 90 protsenti olla naised, sealhulgas kõik uuringus osalenud õpetajad. Uurija enda kommentaar oli, et inimesed on kogu aega sellist seost oletanud, aga keegi ei uskunud, et see sõltuks nii tugevalt soost.
Kes õpib varakult selgeks, et miski on talle liiga raske, sellele alale mõistagi ei trygi. Alguses paneb koolis rõhu humanitaaraladele, siis ei vali reaalalade eksameid ning lõpuks ei kipu ka reaalteadustesse, inseneriks ega muul moel tehnika kallale. Tulemus? Tehnikast kyllastunud yhiskonnas on aina enam neid, kellel see yle ajude käib. Ja omakorda on sedavõrd suurem šanss tehnikaaladel läbi lyya neil meestel, kel selleks tegelikult erilist annet pole. Loomulikult on see sabamine jutt laia labidaga vehkiv yldistus, ent tendentsile saab ikkagi pihta.
Teaduslik uuring muidugi lahendusi välja ei paku. Ja mis need yldse oleks? Tõsta õpetajate enesekindlust? Saata matemaatikakursustele? Jagada neile rahusteid?
Mine tea, vahel kuluks ehk ära kyll.
P.S. Oma samateemalises artiklis LA Times just nimelt õpetajate matemaatikaõpet välja pakubki. Kui nad ise ennast matemaatikas kindlamalt tunnevad, ehk on siis õpilastelgi kergem.
Stereotyypi on mõistagi raske murda. LA Timesi loos nendib Beilock, et kysimus on eelkõige selles, mida peetakse loomulikuks: "Keegi ei käi ringi uhkeldades, et ei oska lugeda, aga tihti yteldakse: "Oh, mina ei taha seda arvet kokku lyya."" Nojah, eks ole ma isegi seda kuulnud.