Yks noorsand pyyab rääkida oma blogis sellest, kuidas saada kirjanikuks. Ma pole päris kindel, kas ta ise seda tegelikult teab, sest kohalike klassikute hulka ta just ei kuulu. Samas refereerib ta muid allikaid päris kenasti.
Eile kirjutas ta teemal "Kas kirjanikuks saab õppida?". Mul tekkis seepeale kah tahtmine sõna sekka ytelda. Egas ma vähem klassik ole kui tema.
Kirjutamiseks on tarvis kaht asja: oskust midagi ytelda ja et oleks midagi ytelda. Esimest saab mingil määral õppida, kui selleks on teatud soodumus. (Päris ilma igasuguse keeletunnetuse, kujundliku mõtlemise ja jutuvestmisoskuseta on asi nadi.) Teist saab ka õppida, aga väga vähe.
Esimese jaoks tuleb eelkõige palju lugeda. Paraku raamatutest yksi ei piisa: lugeja peab ka aru saama, miks yks tekst on hea ja teine ei ole. Mille poolest on ta hea, kuidas see hea sinna sai ja kuidas minagi midagi head kokku panna võiksin. Keele rikastamine jms toredus sinna otsa. Mingil määral võib kirjutamise seda kylge omandada ka seminaridel käies ja kirjutamisõpikuid lugedes.
Teist annab arendada silmaringi ja elukogemuse kaudu. Kui sa leiad, et tahaks hirmsasti kirjutada "haaravat romaani merimeeste elust", aga ei tea sellest midagi, räägi merelistega või, veel parem, mine õpi ise madruseks. Kui tahad kirjutada joodikutest... nojah, see on pisut keerulisem. Ent kui 15aastane karsklane pyyab pelga fantaasia põhjal kujutada, mida joodik mõtleb, kukub see õilis yritus tõenäoliselt läbi.
Avastasin just yhe vahva 1954. aastal ilmunud raamatu, mis räägib umbes sama juttu. Autor on M. Issakovski ning nimi "Luulemeisterlikkusest", kuid põhimõtted kehtivad igasuguse kirjanduse kohta.
Seal on muidugi palju juttu yhiskondlikkusest, mis tegelikult ka vale ei ole. Kui raamat käsitleb midagi yhiskondlikult valulist (ja mitte väga naiivselt), läheb see tõenäoliselt lugejatele korda.
Teine asi, mida seal rõhutatakse (ehkki mitte päris neis termineis), on vajadus mitmetasandilisuse järele. Pildike kolletavatest kaskedest ja tuules haljendavast põllusiilust on tore, ent enamasti mittemidagiytlev. Huvitavaks muutub see siis, kui konkreetse kirjeldusega antakse edasi midagi laiemat ja yldinimlikku: koduigatsus, isamaa-armastus, elu kaduvus... Teine igav äärmus on siis, kui kõigist neist abstraktsioonidest otsesõnu lobisetakse. Ära jutusta, kui palavalt su peategelane peategelannat armastab; kirjelda seda, nii et lugeja aru saab. Ära kirjuta "sõimas vihaselt" või "sõnas raevukalt"; kirjelda tundeid detailide kaudu, yldsõnaline iseloomustus ei mõju usutavalt.
Kogenud kirjandustoimetajana, kes tuhandete autorite kirjadele vastanud, räägib Issakovski mitut puhku veel yhest asjast, mida tavaliselt ei mainita: noore inimese esimeste katsetuste põhjal ei saa tegelikult ennustada, kas temast saab asja või ei. Võib-olla ei paista tema potentsiaal välja ning tungib esile alles hiljem, kui ta on enese kallal kyllalt tööd teinud. Võib-olla aga ei suudagi ta kirjutada elus rohkem kui kaks-kolm tugevat teksti ning jääb hiljem ennast kordama. Kirjanduses kindlaid retsepte ei ole, igayks peab ennast ise tõestama.
Tõsi, kui 70aastane proovib kirjutada ning midagi välja ei tule, pole erilist lootust, et ta edaspidi palju õpiks ja muutuks. Vanas eas juhtub imesid harva.