Sattusin detsembri alguses yhele tõsisemale yritusele, kust koju jõudes oli mul taskus miskipärast kaks pudelit lahtist Saku Porterit. Yhe jõin järgmisel hommikul ära, aga teist justkui enam ei isutanud. No ei ole ma suurem Saku õlle sõber, välistartlane ikkagi.
Panin teise siis kylma ning seal tema seisis. Ysna pea sugenes mul õllega seoses yks mõtteke, ent yks ega teine kord polnud aega, siis tulid peale jõulud ja uus aasta ja... nii see jäi.
Nuuskisin paari päeva eest õnnetut lahtist pudelit, et viskaks ta nyyd siis ettevaatlikult ära - umbes nii, nagu demineerija köögikapis seisnud dynamiidi alla kogunenud nitroglytseriini kypsetuspaberilt õrnalt kemmergusse valab, enne kui saadab ämma vett tõmbama. Ei olnud justkui häda midagi. Nuusutasin veel korra ning proovisin keelega. Mkmm. Võtsin pisikese lonksu. Paganama hästi seisab!
Mõeldud, tehtud. Eile panin siis kanafilee kaussi, määrisin maitsetaimede ja õrna soolaga kokku ning kallasin õlle peale, peotäis sibula- ja kyslatykke seltsiks. Täna torkasin kana koos kaaslastega pannile ning keetsin kõrvale suurema portsu odrakruupe, et hiljem kana pannil odraga asendada. Kergelt õllene oder - see kõlab ju ometi hästi.
Kõik oleks olnud märksa parem, kui ma poleks kana pisut liiga kauaks pannile unustanud. Saku õlle kiituseks tuleb aga ytelda, et too niisutas kraami korralikult läbi, nii et sellestki polnud suurt hullu. Kannatas syya kyll ja oli päris mõnus - eriti, kui yks Tartu õlu kõrvale võtta.