Tolmul on selline huvitav omadus, et ta koguneb märksa kiiremini kui oodata oskaks. Ma pole jõudnud veel vana tolmu äragi tarvitada, kui juba sigineb uus - ilma, et ma mõistaks tema järele vajadust tunda. Vehi kätega või karju ta peale, tema ei lase ennast sellest häirida ning seab end kogu elamises mõnusalt sisse. Tuleks teadmised ainult sama usinalt.
Samas - kyllap nad tulevadki. Eks ma õpin ju kogu aeg midagi. Need lihtsalt pole sedasorti teadmised, mida ma teaksin tahta. No ja siis? See pole sedasorti tolm ka, mida ma tahtnud oleksin.