Slovakkide lemmik um on yks kummaline jook. Mitte ei suuda aru saada, mida ta mulle meenutab. Karamell ja vyrtsid, igatahes. Kahju, et teda meil maale ei tooda; uuriks teinekordki huviga, eri tootjate omi pealegi.
"Siitkandi Oim".
Pilt siit.
Mina teda ei tundnud. Lähedalt nägin vast yhe korra, kui otsisin asjatundlikku nõu filosoofiaraamatu tõlkimisel. Mällil oli kiire ja ehkki Läänemets vahetas Taiwanilt usinasti kirju, tundus kuidagi piinlik inimest nii kaugelt tylitada. Lõpuks jõudsin kolmanda juurde, aga korra käisin ka Mälli ukse tagant läbi.
Mõtlesin mõnikord, et oleks huvitav temaga lähemalt tuttavaks saada. Samas ei tundunud ma ise endale piisavalt huvitav; ega tundu nyydki. Lootsin ikka, et aega on, pealegi lubas nii mõnigi sõber, et varsti, kui võimalus tuleb... Ei tulnud.
Mitte, et meil palju yhist oleks olnud. Olen niivõrd-kuivõrd lähisidalane, kõik kaugem on jäänud amatöörlikult põnevaks. Teisalt kasvasin yles koolitundide asemel kraavipervel Belomori tõmmates ja Mälli tõlgitud "Daodejingi" lugedes; ma poleks jätnud varem või hiljem vabandades mainimata, et minu arust oli ta varasem tõlge parem kui hilisrevisionism. Kasvatust muidugi ei muuda ning maitse on selle osa.
(Kasvatusest kõneldes: ilma Laozita oleksin märgatavalt äkilisema loomuga kui nyyd. Oma kakskymmend aastat pole kedagi mööbliesemetega visanud. Isegi lubanud olen viimase viie aasta jooksul vaid korra. Teisi olen kyll närvi ajanud, kui Tähtsate Inimeste käskude peale õlgu kehitan ja selja pööran. Pole minu asi nendega maid jagada, mängigu kellegi omasugusega.)
Järeldused? Inimene on alati piisavalt tähtis, et kõnelda teise inimesega, kuni too elus on. Mitte, et mul oleks midagi surnutega napsi taga vestlemise vastu. Olen lõunaosariiklane, meil on see veres.