Kahtlemata on praktiline võtta inimesi nii, nagu nad on, ent samas käib see enamikul meist yle jõu. Teisalt on ysna naiivne loota, et kedagi õnnestub olulisel määral muuta. Võib-olla natuke isegi võigas. Parem, kui seda laialdaselt praktiseerima ei hakata.
Pidasin täna pisikese loengu teemal, et kuigi kodanik A on nihuke ja nahuke, ning kodanik B teab ise ka, et ta reageerib A tyypilisele käitumisele mitte päris ratsionaalselt, siis see, kui ta teadmisest hoolimata samamoodi reageerimist jätkab, on sama loomulik kui see, et A oma vigu teab ja end ikka vanaviisi ylal peab. Kui ma tean, et kivi varbale kukkudes haiget teeb, ega valu siis teadmisest vähemaks jää. Järgmine kord on ikkagi valus, seda tuleb võtta kui objektiivset fakti.
Muuta saab teisi asju. Mitte hoida varvast all, kui kivi kukub. Kanda kukukivide asualal kõvema ninaga kingi. Harjutada kiiret reaktsiooni jala alt ära tõmbamiseks või kukkuvate kivide pyydmiseks. Arvestada, et vahel saab varvas ikka haiget, ent ma ise ei pea seepeale midagi veel jaburamat tegema - näiteks pool tundi valjult karjuma või yhel jalal ringi keksima. Kylma vee alla panek aitab varvast palju paremini.
Loengut pidada ma oskan, ratsionaalselt ja analyytiliselt mõtelda ka. Käitumine on muidugi iseasi.