* veerand pisikest kärbatanud kaalikat
* kaks kehva olemisega porgandit
* pool suurt kokkukuivanud sellerit
* paberiks muutunud lõiked porruvarrest
* viis tera pipart
* kolm tera vyrtsi
* majoneesipurgist loputatud põhi
* törts pydeldatud tomatit mahlapaki moodi pappkonservist
* sorts sojakastet
* teelusikatäis soola
* põhjakaaped arheoloogilisest sulajuustupurgist
* väike tykk odavaimat suitsukonti
Tulemuseks suhteliselt paks guljašisarnane hautis. Tumepunane, rammus, samas mitte liiga kaloririkas. Minu jaoks võinuks pipart rohkemgi olla, nii et ilmselt kõlvanuks see ka normaalsetele sööjatele.
Kartulit seekord ei saanudki. Võib-olla oleks pidanud, vedelat kipub yle jääma. Võiks syya leivaga, kui oleks leiba. Seeasemel on traditsiooniline kuhil põlevaid töid, mille paistel ma end soojendan ning mõtlen loengusse minekust. Ma kohevarsti. Kohe. Ausõna, noh. Yhe hetke veel istun, kõht mõnusasti täis ja puha. Ei, sportlast minust ei saa.