"Küsitav on, kas ülikool on monoteatri jaoks õige koht?" kirjutanud yks tudeng õppeaine hindamislehel. Kysimus on äärmisel paeluv ja kindlasti õigustatud. Tõepoolest, jah, miks mitte? Ei ole ju kohti, mis ei sobiks inimeste harimiseks ja kultuurihuvi syvendamiseks. Aga ka: miks piirduda yksipäini monotykkidega?
Mu silme ette kerkib filosoofia ajalugu käpiknukuteatri esituses. Sokrates lyrbahtab myrgikarika tilgatumaks ning vajub siis eesriide kohal röötsakile, peripateetikud peripateerivad lava yhest servast teise ja tagasi, Diogenes hulgub oma laternaga Ateena turul ning põõnab norsates vaadis, Leibniz ryndab Newtonit malakaga Punchi ja Judy stiilis ning Wittgenstein tõukab redeli allseisjatele pähe. Filosoofia pakub lõputult põnevaid lugusid, mida saab jutustada ilmekalt ja õpetlikult, nii et tunnise versiooni suudaksid ka lapsed mõnuga ära vaadata. Kujutlege Ferdinand Veike häält lausumas tähtsalt: "Cogito, ergo sum!"
Samas võib sellest ju edasigi minna. Miks mitte arendada siit välja terve filosoofiline teater kogu teatriarsenali otsatus mitmekesisuses? "Metafyysika allikad ja kujunemine Vana-Kreekast uusajani" võiks lavastada antiikdraamana, "Eetika alused" sobiks loomulikult moraliteeks, "Valitud peatykke fenomenoloogiast ja hermeneutikast" annaks ainet Wilde'ilikuks salongikomöödiaks ning "Sissejuhatusest analyytilisse vaimufilosoofiasse ja metafyysikasse" synniks vaimukas kabaree-etendus, kus lõbusate kupleedega astuks yles koomikutepaar Dennett ja Dummett.
Nõndaviisi saaks filosoofia viia teatrihimulistesse massidesse yhtviisi harivalt ja meeltlahutavalt, võib-olla ehk isegi tykikese raha teenida, näiteks iga kursuse järgse DVD myygiga. Järgmine samm: leida huviline teater. Või ylikool.
P.S. Aitäh inspiratsiooni vahendamise eest mu juhendajale. Loodetavasti jõuan ajapikku ka igavamate kirjatykkideni, näiteks 17. sajandi teadusfilosoofiast.