Mõni minut tagasi marssisin Eesti hymni saatel läbi Supilinna. Kõiki neid tänavaid mööda sai omal ajal lõputult yles-alla marsitud. Eks ta on põhiliselt ikka samaks jäänud: lagunevad majad, pehkinud tänavad, võssakasvanud aiad, tänavanurgal elektriposti ja põõsa vahele tõmmatud pesunöör. Kelle meelest romantika, kelle arvates igand progressi teel. Igatahes, jah, pidulik.
Muidugi on imelik, et mina järsku vaimulikul laulupeol istun. Aga eks "se arrmasstuuse vägii", nagu laulusalm ytleb, pane inimesi ikka hulle tykke tegema. Muuseas, kord ennemuiste käisin samal põhjendusel isegi Sõnajalgade kontserdil. On, mida mäletada.
Hymnist jäin, jah, ilma. Ansipi ja Kruuse kõnedest ka, mis mind kahtlemata veel paljudel öödel unetult vähkrema sunnib. Või siis mitte. Kivirähu fiktiivne tegelane esines õnneks lyhidalt. Nyyd juba laulavad ja päike hooti paistab, nii et elul pole vigagi. Tuul peletab ka Tartu omnipresentsed pisikesed pinisevad vereimejainglid laiali. Võtan pakutavast parima, ehk lähen ja ostan mõnest putkast õlle-šašlõki-Jeesuse komplektigi.
Õhtul panen ka pildid yles.
P.S. Rongilt tulles kysis yks sympaatselt jutukas Pille mult juhatust Miina Härma Gymnaasiumisse. Oli vist Saksa Eesti koorist, kui mulle õigesti meelde jäi, päritolult Kanepi kandist. Kes Pillet teab, lehvitage ja öelge hei.