Jäin täna yhe inimesega arutlema, kus kummagi elu käänakuid on teinud, miks just sedapidi ja mis me neist arvame. Ta oli yhel koolitusel saanud ylesande otsida välja kolm-neli hetke või syndmust, mis tema elu kõige enam muutsid.
Mõni inimene määratleb enda arengut või muutumisi syndide ja surmade kaudu, mõne jaoks on olulised saavutused ja eneseteostus. Mind on kõige enam mõjutanud inimsuhted. Ei saagi ytelda, et need oleks olnud otseselt syndmused. Pigem pikaajaline mõju, mis kestab aastaid; vahel ka pärast seda, kui inimese endaga enam ei suhtlegi.
Samuti ei ole suhted kunagi yhepoolsed, neis on ju juba definitsiooni poolest kaks inimest. Nad isegi ei lõpe pea kunagi yleöö, seegi on enamasti pikk protsess.
Kyllap võiks muidugi ytelda, et mind on muutnud ka organisatsioonid, kuhu ma olen kuulunud. Palju neid ei ole, ent mõni siiski. Teisalt on ka nende puhul olulised just yksikud inimesed, nende iseloomud ja tunded, mitte amorfne näota mass.
Harjutuse jätkuks oli järgmine ylesanne: leida, millisesse aega tahaks tagasi. Tema niisugust ei leidnud. Mina ka mitte. Ehk ongi selline tagasitahtmine ysna haruldane?
Või teistpidi yteldes: vaata kuidas tahad, aga ilmselt ongi praegu mu parimad aastad, vähemalt senistega võrreldes. Kõik varasemad olid yht- või teistpidi hullemad. Jah, muidugi tervis logiseb, aeg-ajalt kipuvad endiselt masendushood kallale, raha justkui polekski ja järgmisest kuust alates ka töökohta. Aga lõppeks on need kõik ainult pisiasjad.