Minu Leedu lemmik

Nädal tagasi jõudsin lõpuks ometi Kumusse Čiurlionise näitust vaatama. Viimasel päeval ka muidugi. Tyypiline. Ei jõua ma enam kuhugi, kui keegi teine kaasa ei tule - ikka on tegemist ja toimetamist, tööd kasvavad yle pea.

Selle yle, et ma sinna lõpuks ikkagi läksin, on mul kyll tõsiselt hea meel. Paljud asjad, mida lapsepõlvest mäletad, toovad hiljem pettumuse: raamatud, filmid, kunstnikud... No ei ole seda võlu, mis oli toona. Aga Čiurlionisel minu jaoks on. Mitu tuttavat nentisid, et polnud midagi erilist, ei avaldanud muljet. Mulle avaldas.

"Fuuga".

Ei oskagi enam ytelda, kas puutusin kõigepealt kokku Čiurlionise muusika või maalidega. Vist olid maalid ikka varem. Mäletan justkui, et yhel Leedu-ekskursioonil juba algkooli ajal sai neid nähtud, ehkki kyllap tuli mõni ette ka varem. Kui grammofoni omandasin, ostsin ka mõne plaadi. Huvitav, kas ta muusikat praegu ka netis liigub?

Mulle meeldivad Čiurlionise värvid. Need on õhulised ja kerged, tundlikud, mitte pealetykkivad ja karjuvad nagu mõnelgi ta kaasaegsel. Samas oli tal ka suurepärane joonistajakäsi. Yhtpidi annavad ta maalid edasi pigem tundeid kui syndmusi; teistpidi võiks suure osa põhjal neist jutustada vähemalt yhe loo, mõnest - nagu yks ta tuntumaid pilte "Altar" - aga saaks terve jutukogu.

"Altar".

Tema nii-ytelda kaasaegsed, keda näitusel esitleti, olid samuti huvitavad. Eks nende seas oli mitmesuguseid tegelasi, eri stiile ja teemasid. Čiurlionist kopeerima ei kippunud keegi - ent samavõrd tugevalt meelde nad ka ei jäänud. Miks "nii-ytelda"? Sest ehkki kõrvale seatud kunstnikud syndisid umbkaudu samal ajal, olid esitatud tööd suuremalt jaolt märksa hilisemad ja kandsid mõjutusi, mida Čiurlionise loomingus veel ei saanudki olla. Kes teab, kuhu temagi oleks liikunud, kui poleks nii vara surnud, kuid praegu oli teda teistega raske võrrelda.

Kahju oli sellest, et Kumu taustatekst oli sama õnnetu kui tavaliselt. Kuiv loend daatumitest, mis ytles kunstniku elu kohta ysna vähe. Leidsin ka vähemalt yhe kahtlase koha: kuraatori jutu järgi ilmunud esimene monograafia aasta hiljem kui vitriini all seisnud eksemplari kaanelt lugeda võis. Mitte, et see oleks suur viga, kuid miks ma peaksin ylejäänud faktipuru täpsust rohkem usaldama? Ja inglise keel on neil Kumus kah mitte just väga silmapaistev.

Võimalik, et viga on hoopis raamatus,

ent siis peaks vitriinitekst seda mainima.

Korrus kõrgemal kõrvutati omavahel Eesti ja väljamaa postimpressioniste. Samuti väga huvitav mõte, ehkki seal samastas kuraator postimpressionismi puäntillismiga - minu arust kahtlaselt kitsas vaatenurk, et mitte ytelda pilu. Aga no mis mina kunstist tean. Niivõrd kui tuttavate jutust märganud olen, on see Mägi ja Finchi näitus märksa populaarsem kui Čiurlionis, mis muidugi kinnitab eelmises lauses öeldut.

Palju tarka juttu.

Yks näide teiselt näituselt ka.

P.S. Näe, mängivad kyll Čiurlionist. Las Mäe ja Finchi fännid teevad järele.