No lihtsalt ei jõua kuidagi blogimiseni. Tööd mitte ei kuhju, vaid pystitavad pyramiide ning sooritavad seal tipus jõu- ja ilunumbreid. Ma ei suuda enam tegemata asju kokku lugeda. Nii et pika ja põhjaliku jutu asemel räägin parem anekdoodi.
***
Sygaval nõukogude ajal tekkis ameeriklastel vajadus saata Siberisse spioon. Võtsid siis oma parima Venemaa-tundja, kel keel perfektselt suus, rõivastasid täpselt õigesti ja ajakohaselt, andsid talle tippvarustuse ja viskasid lennukist alla kuskil Norilski, aga võib-olla ka Novosibirski kandi kyla kohal.
Peidab mees siis oma langevarju ära, kohendab vatijopet, lykkab läkiläki peas viltu, torkab Belomori näkku ja astub kyla poole.
Esimese maja juures astub talle vastu kylaeit.
- Tere, mammi!
- Tere-tere, Ameerika spioon!
- No mis spioon ma teile olen, kulla mammi. Olen Vasja, traktorist naaberkylast.
- Ära pyya mind lollitada, pojake, egas ma eilane ole - meil Venemaal ju neegreid pole!
***
Mõtlemapanev lugu.
Noh, nii, kulturoloogiliselt, semiootiliselt, politoloogiliselt, filosoofiliselt - aga miks mitte ka puhtpragmatistlikult.
P.S. Vaatasin just Meerikamaa komöödiat. Pilasid poliitilist korrektsust ja kiivakiskunud feminismi. Kutsusid reaalsusse tagasi: mehed tahavad yksnes teadagi mida ja kui naised annavad neile just nimelt seda, siis ongi kõik hästi ja maailm õnnelik.
Natuke naljakas oli. Teate, mulle täitsa meeldivad hea vein, romantilised jalutuskäigud ja kyynlavalgus. Eksperimenteerin köögis, eelistan kasse koertele, vestlen klassikalisest muusikast ja kirjandusest. Ei, ma muidugi joon õlut ka, vaatan mõnuga bojevikke ning mul toimivad kõik normaalsed fysioloogilised funktsioonid (tõsi, pesapallist ei huvitu), aga ikkagi olen elus näide inimesest, keda tolle filmi järgi olemas ei tohiks olla.
Reaalsusekaugust pilades on oht reaalsusest kaugeneda.