Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmesuguste suhtlusprobleemidega. Kõrvalt teiste omi nähes on ka enda tõrgetest kergem aru saada.
Yks naljakas sort neist kipub tõmbuma kerra. Kui sul on kunagi alguses olnud kellegagi suheldes pisike nyke, keegi väljendus teise töö suhtes hoolimatult või ei saadud kirjades teineteisest päris samal viisil aru, siis kipub see võimenduma. Kes on sind haavanud, sellelt ootad ka edaspidi samasugust käitumist ja tõlgendad tema sõnu halvemini kui need on mõeldud. Keda sa ise haavanud oled, sellega on raskem rääkida, pealegi on pisiasjade pärast keeruline vabandada - ja võib-olla polnudki asi selles?
Nii ei taha inimesed omavahel suhelda ja selleks hetkeks, kui nad seda edasi lykatud ei saa, on tekkinud juba uus probleem. Tõrked kuhjuvad, suhtlusbarjäär aina kasvab ning lõpuks on kõige lihtsamategi yhistegevuste sujumiseks vaja kedagi kolmandat, kes pole kummagi poolega seotud, kuulab mõlemad ära, naeratab, noogutab ja pakub omalt poolt välja uusi lahendusi, mis kõigile sobivad. Seejuures ei peagi ta olema mingi eriline psyhholoog või kommunikatsiooniekspert. Piisab, kui tal pole seljakotis nähtamatut koormat.
Ma võin inimestega suhelda kyll. Kui sellele keskendun, saan täitsa kenasti hakkama. Ainult suhtlemist ei tohi olla palju korraga. Tavaliselt ei pööra inimesed oma emotsioonidele kuigivõrd tähelepanu, kõiki olukordi pyytakse lahendada pelgalt mõistuse abil. Aga sel juhul pinged ainult kuhjuvad. Kui suhtluskaaslaste tundeid kuulata, läheb kõik palju paremini. See paraku väsitab. Kui pead lahendama probleeme toas täis karjuvaid inimesi, kellel kõigil on mured, hirmud ja kaitsereaktsioonid, oled pärast seda läbi kui Eesti kroon järgmise aasta jaanipäevaks.
Vaiksed inimesed on toredad. Samas kohtab neid suhteliselt harva, kuna nad ei torka silma ega trygi esile. Enamasti teevad need, kellega asjaajamises kokku tuleb puutuda, ikka ysna kõva häält. Kyllap neil valutab kuskilt, miks nad muidu sedasi käituvad. Me õpime ju ysna pisikesena, et kui meil on paha, tuleb karjuda. Muidu ei kuula meid keegi. No ja nii kogu elu.
Seepärast olingi ma kardetavasti yks Eesti dysfunktsionaalsemaid ajakirjanikke. Ma võin kirjutada kõiksugu asju kokku kirjalike allikate põhjal, analyysida ja refereerida ja joonistada kaarte. Kui tõesti vaja, võin kirjutada kirju. Need pole nii pealetykkivad kui telefon, nad jätavad inimesele võimaluse vastata siis, kui ta saab ja tahab. Mõni muidugi ei vastagi - aga kas on tõesti parem ennast talle peale suruda ja saada mingisugune vastus jõuga kätte? Enamik inimesi lahendab suvalise kysimuse kiire telefonikõnega võõrale hetkega ilma mingi mureta, mina lykkan seda kaks päeva edasi ja loodan, et vajadus läheb yle. Eks ma teen neid kõnesid ka, ent ainult häda sunnil.
Intervjuudega on ses mõttes kergem, et inimesed on huvitavad. Isegi kui jutt käib mõnest abstraktsest väljamõeldisest nagu organisatsioon, personalitöö või juhtimisvõtted, muudab need huvitavaks inimene. Ilma temata jääb pihku ainult kuiv puru. Seepärast ei meeldi mulle ka yhelauseliste vastustega miniintervjuud, mis kulgevad kysimusest "Kaua te juba sel alal töötate?" kysimuseni "Mis on teie lemmikfilm?". Need ei ytle ju kellegi kohta midagi. Ma tahan teha paar päeva taustatööd ning valida kysimusi, mis inimest avavad. Tõsi, kohaleminek ja suhtlemine mõjuvad jälle väsitavalt, kuid see tasub vaeva. Ning õnneks on mul intervjueeritavatega vedanud, tõeliselt jubedaid kogemusi siiani polegi. No ja nyyd, kus ma selle töö peal enam pole, ei tule ka.
Endalgi inimestega tegemist kyllalt. Vähemalt enda ymber olen neid hoolega valida saanud, mis on yks keeruline ja meeldiv tegevus. Mitte, et ma seda alati teha oleks osanud, aga eks kogemused õpetavad. Ja lõppeks annab igayhelt midagi õppida, olgu siis negatiivse või positiivse eeskuju põhjal. Hoia ainult silmad lahti.