Yhe seminari tarbeks taheti säherdust kirjatykki. Lugesin esimest laekunud tööd, kratsisin natuke kukalt ja kirjutasin siis ka ise jutu kokku.
Olen vist natuke kyynilisem kui yliõpilaselt eeldatakse. No elavad yle. Teemakohast naiivsevõitu entusiasmi ei ole mul tõesti kusagilt võtta.
***
Milline roll võiks filosoofial olla Eesti riigi ja yhiskonna jaoks?
Kui tahame jõuda mingi arusaamani sellest, mis on Eestil filosoofiaga pihta hakata, tuleb kõigepealt ära otsustada, mis on selle kysimuse kontekstis filosoofia.
Yks viis filosoofia määratlusi liigitada on jagada need kaheks: yhed lähtuvad filosoofias käsitletavast ainesest, teised ajaloolisest traditsioonist. Esimeste jaoks on filosoofia distsipliin, tegevusala või muud seesugust, mis tegeleb niisuguste ja naasuguste kysimuste pystitamise ja uurimisega. Teistele on filosoofia miski, mis sai alguse Antiik-Kreekas, mida hiljem on jätkanud need ja need siin, seal ja tollal ning kui meil on tarvidus teada saada, kas miski on või ei ole filosoofia, toimub see põhimõtteliselt pretsedendiõiguse alusel.
Kes yritab filosoofia määratlusi koguda, jõuab ysna kiiresti yllatava tähelepanekuni: enamik neist, kes filosoofiaga tegelevad, ei määratle seda yldse mitte kuidagi. Ehk on neil liiga palju tegemist, et enda tegevuse yle järele mõelda. (Tegevusala eripäraga arvestades ei puudu ses olukorras killuke objektiivset irooniat.) Võib ka olla, et inimesed lihtsalt väldivad kaugeleulatuvate tagajärgedega väidete sõnastamist, millest tulu ei tõuse kuigivõrd (milline filosoof on saanud kuulsaks oma filosoofiamääratluse poolest?), ent kahju ei ole teps mitte võimatu (kes teab, mäherdusi järeldusi mõni kolleeg sest akadeemiliste administraatorite kuuldes teha võib).
Põhimõtteliselt on olemas muidugi kolmaski liik filosoofia määratlusi. Need on kunstipärased, lillelised ja täiesti kasutud, ent popularisaatorite ja tsitaadiraamatute koostajate seas ylimalt hinnatud. Ent väljaspool raamatumyyki on nendega tõepoolest vähe pihta hakata.
Tänapäeval palavalt armastatud praktiline filosoofia (mis tihti yritab end teoreetilisest filosoofiast distantseerida samavõrd kui reaalteadusedki) lähtub tavaliselt määratluste teisest liigist. Suur osa sedalaadi filosoofiaga kokkupuutujaist valibki endale meelepärase koolkonna konkreetsete järelduste alusel ning liigub neist tasapisi teooria suunas tagasi, nii kaugele kui keegi just parasjagu söandab.
Niimoodi käsitletud filosoofial on inimeste veendumustele ja käitumisele siiski väga vähe mõju, sest see on sobitatud neile takkajärele, justkui mõne matemaatikaylesande intuitiivsele lahendusele post hoc konstrueeritud lahenduskäik. Näiteks torkab teadaolevalt vaid yks Eesti poliitikuist raamatukogukataloogidel silma oma (kunagise) spetsiifilise Platoni-huvi poolest. Tõenäoliselt leiaks hoolas otsija tema tegevusest mõne platonismi jälje, kuid ka homöopaat omistab oma lahusele ravitoime, ehkki selle ilmseim efekt on tekitada keemikuis lõbus tuju.
Teoreetiline filosoofia on aga enamiku inimeste jaoks liialt keeruline, et sellesse töö, eraelu ja muu meelelahutuse kõrvalt hobi korras syveneda. Sel pole lihtsaid, kergesti mõistetavaid igapäevaseid järeldusi, mis avalduks toiduvalikus, arstiarvetes või kohtulikus karistuses ebasympaatsele naabrimehele.
Kuidas peaks filosoofia mõju siis yhiskonnani jõudma? Aeg-ajalt kostab yleskutseid, et filosoofid ise peaksid seda avalikkusele vahendama. Hiljuti ilmutas Guardian kena artikli, kus mõnigi popularisaator soovitas filosoofidel astuda elevandiluutornist tribyynile ja väljenduda lihtinimestele arusaadavas keeles - selle järele olla rahva seas märgatavalt suurem ootus kui tavaliselt arvama ollakse harjunud.
Samas vaidlesid teised neile vastu, tuues näiteiks rea hiljuti ilmunud filosoofiaraamatute pealkirju. Tõepoolest, jutt kahedimensionaalsete semantikate populariseerimisest kõlab mõnevõrra... entusiastlikult.
Kogu selle toreda debati taustal sulgevad Briti ylikoolid aga filosoofia osakondi. Asjaosalised haridusjuhid tunnistavad avalikult, et nende tegevus ei sõltu kuigivõrd isegi konkreetse keskuse teaduslikust tasemest - filosoofiaosakonna ylalpidamine on puhas kulu, majanduskriisi tingimustes kahanevad ent kõigi ylikoolide eelarved järsult. Kui miski tuleb vältimatult sulgeda, on selge, et juura või majandus see ei ole, meditsiinist rääkimata.
Eestis pole asjalood nii drastiliseks läinud - võib-olla sellepärast, et meie kõrgkoolidest tegeldakse filosoofiaga ysna vähestes. Enamikus piirdub filosoofia yhe-kahe õppejõuga, kes loevad sissejuhatavat kursust ning hea on, kui sedagi õppekavareformide käigus ära ei kohitseta. Oleks siiski naiivne arvata, et sellest võiks järeldada filosoofia olulisemat rolli Eesti yhiskonnas kui see on Yhendatud Kuningriigis.
Mis mõju võiks sellistes tingimustes olla ikkagi Eesti filosoofial Eesti riigile ja yhiskonnale? Arvatavasti umbes samasugune (või veidi väiksem) kui oli Platonil Syrakuusa riigile ja yhiskonnale. Mäletatavasti flirtis Platon lisaks poliitilisele teooriale mõnda aega ka praktikaga, tehes paar reisi sealsete valitsejate Dionysios I ja II õukonda. Yks neist reisidest päädis Platoni jaoks Kyreene orjaturul, kus keegi ta arvukaist fännidest filosoofi välja lunastas ning koju tagasi toimetas. Eelarvekitsikuse aegadel ma selliste heategude peale siiski väga ei loodaks.