Võiksin veel rahus tunnikese magada, aga parem ei yrita. Nägin just unes ära täispika õudusfilmi koos syžee, laia valiku tegelaste, karakteriarenduse, mitmes plaanis kaadrite ja eriefektidega. Mina, kes ma õudukaid yldse ei kannata, ärge näidake mulle juppigi. Brrrr.
Mingis USA lõunaosariikide soises linnakeses (kus siis veel, eks?) hakkasid inimesed imelikuks muutuma. Kord yks, kord teine linnakodanik hoidis ennast pisut veidralt, siis sulgus oma majakesse ega käinud eriti päevasel ajal väljas. Yks peategelastest, noor värskelt sõjaväest tulnud poiss, pani seda tähele ja hakkas uurima, ehkki ei teadnud kuigi selgelt, mida kahtlustada.
Peategelasi oli kirev kamp, just nagu Stephen Kingi filmides tavaks. Ma kahtlustan, et tema mõju oligi ysna tugev. Võib-olla oli see Stephen Kingi unenägu, ma lõputiitreid eriti hästi ei näinud. Igatahes oli seal seesinane poiss, siis mingi tydruk, keegi varateismeline tytarlaps, vanapapi, yks koduperenaine... no nagu kõik olema peab, eks ole. Demograafiline läbilõige igast olulisest vaatajagrupist.
Mis selles kõiges syydi oli, päris korralikult ei selgunudki. Igatahes kerkis yhel ööl sooveest inimsarnase kujuga hiiglaslik roheline olevus, kes sobinuks kõige paremini H.P.Lovecrafti Cthulhu-mytoloogiasse. Osa pooleldi zombistunud linnarahvast muidugi juba kummardas teda, sealhulgas mõned vanamammid, keda film veidi lähemalt jälgis.
Yks paremaid kaadreid oligi see, kus lapseliku aruga monstrum istus, napsas enda lähedalt inimesi ja laotas need endale sylle - nii jyngreid kui ka teisi. Nood lamasid seal kangestunult nagu piparkoogimehikesed. Yhe tõstis ta siis jalgupidi yles, vaatas, pea viltu, ja krõmpsutas ära. Järgmise tõmbas kyynega pikuti pooleks. Jyngrid hakkasid sebima ja karjuma. Olevus sattus segadusse, pani kaks poolt jälle kokku ja neist sai midagi terviku taolist. (Mädžik!) Kokku kleebitud mammi ja tema kõrval vedeleja vestlesid kõlatul häälel nagu kaks taldrikule tõstetud juurvilja. Suurepärane kaameratöö ja valgus, peab ytlema.
Peategelased yritasid hullunud linnast soos sumbates pageda. Eks nendega koos osa muudki linnarahvast. Soost kostis aeg-ajalt kummalisi hääli - appikutseid ja muud inimkõlalist -, mis mõne põgeneja rajalt kõrvale meelitasid, ehkki teised neid hoiatasid ja kartlikult tagasi hyydsid. Noh, kõrvalekaldujatega juhtus nii, nagu ikka juhtuma peab. Soos olid muidugi tavalised ohud, mylkad ja krokodillid jne, aga ka igasugused veidrad olendid, kellest ainult varje näha võis. Korralik film, kõike ei tohigi näidata.
Põhjalikult harvendatud peategelased jõudsid lõpuks välja kuhugi, kust läks korralik maantee ja pidanuks algama tsivilisatsioon. Seal oli aga juba ees U.S. military, kes pystitas korraliku traataia, pani värava lukku ja kysimusele "Kuidas me siit välja saame?" vastas õlakehitusega. Ei saagi. Pole ette nähtud.
Ununenud aiaaugu avastas siiski punt zombidest mammisid, kes yhel hetkel soost peategelase kõrvale kerkis. Ega nad tyli norinud, seisatasid hetkeks enne väljumist ja vaatasid, kuidas sõjaväesoomuk kaugusse vurab. Sinna see film lõppes.
Detaile oli mõistagi rohkem ja nimed on praeguseks mälust kustunud. Aga kui keegi algaja õuduskirjanik tunneb, et siit saaks ta sillutada enda tee kuulsuse ja rikkus poole, lasku palun käia. Ainult ärgu mulle sellest rääkigu.
Veel kord, nagu juba yteldud: brrrr.