Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."
Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.
Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.
Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.
Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.
Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.
Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.
Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.
Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.
Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.
Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.
Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...
Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.
Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.
Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.