Jälle tundub mulle, et inimesed kardavad liiga palju. Paikades, kuhu nad suurel hulgal kogunevad, nõrgub hirm ylevalt allapoole nagu vihmavesi katkise katusega majas.
Kardetakse väliseid rünnakuid. Kardetakse sisemist õõnestamist. Kardetakse näida mitte piisavalt töökas. Kardetakse kaotada mainet, väärikust, positsiooni, tööd. Väärtust kellegi silmis, vahel ka iseenda. Kardetakse otsustada, kardetakse jääda vastutavaks. Kardetakse rikkuda reegleid, nii kirjutatud kui ka kirjutamata. Mõnikord neidki, mille olemasolu võib yksnes oletada. Kardetakse mõelda, kardetakse tunda. Kardetakse omaenese hirmu, kardetakse seda endale tunnistada.
Tahaks neid kuidagi aidata, aga ega mina ka ei oska, mul on vaid mõned aimdused. Pealegi on see kõik jube väsitav.
Väga väsinud peast hakkab tunduma, et ehk on kartjatel õigus. Mõistan ma neid niigi, see kõik on nii väga inimlik. Aga mõistmine ei tähenda õigeks tunnistamist, veel vähem omaksvõttu.
Kust ma tean, et nii tegelikult polegi? Äkki peaks mina ka kartma?
Ma kardan inimeste pärast.