Tuesday, October 5, 2010

Syya ei synni, aga vaata, kui ilus!

Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!

Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:
Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.
Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.

Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.

No palju õnne sellegi puhul.