Käisin mitu päeva tööl ringi ilma uksekaardita. Kes teab, kuhu ma ta pista võisin - töölaual ega sahtlites polnud, kodus raamatute vahel ega diivanipragudes samuti. Arendasin välja asjakohased nipid ja tehnikad.
Lift lubab ilma kaardita sõita esimesele korrusele. Seal käib palju rahvast, saab hääletada.
Õigest koridorist ymber nurga käänates ja yles minnes pääseb kolmandale korrusele. Kui nina vastu ukseklaasi suruda ja abituid liigutusi teha, laseb mõni mööduja ikka sisse.
Ukse tagant võib ka toakaaslastele helistada ja laulda: "Laske sisse mardisandid, kaske, kaske!" Samuti saab neilt kaarti laenata, kui on tarvis korraks maja peale lipata.
Lõunal on kasulik käia kellegagi koos.
Jne.
Lõpuks kysisin fuajeest ajutise kaardi, millega igale poole ei pääse, aga hädaga ajab asja ära. Hästi ei tahtnud kyll töötada ning liftil ajas korraks juhtme kokku, punased ja rohelised tuled vilkusid ilusasti.
Mõistagi oli kaart mul kogu selle aja kotis, tassisin teist mööda ilma ringi ega teinud märkamagi. Nyyd on tal natuke solvunud ilme.