Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.
Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.
***
Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.
Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.
Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.
Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.
Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.
Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.
Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.
***
Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.
Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.
Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.
***
Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.