Oma esimesest sularahamaksest sain tagasi viis mynti. Kolm pisemat neist olid värsked, Eesti omad, kaks suuremat Soomes väljastatud, nagu tunnistasid nende tagakyljed. Eks me õpime neid nyyd eristama. Rahad liiguvad, inimesed liiguvad.
Sattusin suvel uue töökoha suveyritusega seoses yhte Harjumaa kylakesse. Põllu peal seisis silt: siit leiti kunagi rahapada. Mynte mitmelt maalt, Põhja-Euroopast Araabia ja Bytsantsini.
Samas kõrval lagunes vaikselt mõisahoone, pystitatud eelmise sajandivahetuse majandustõusu aegu. Nõukogude ajal oli seal miski kolhoosiasutus. Kui tuli Eesti võim ja kõik jälle oma rahvale kuulus, tassiti sakste maja laiali, keraamiliste ahjukahliteni välja. Ainult ahervare on järel. Inimesed läksid, rahad läksid, tagasi pole tulnud.
Esimesel jaanuaril Lasnamäe kaudu Tallinna sõites olid Lukoili tanklas kymmekond korda suuremad hinnanumbrid kui Statoilis. Teine ajavöönd.
Keegi kysis hiljuti Twitteris, kas Eestis on neidki, kes said euro tulekust teada allues 1. jaanuaril. Teine vastas, et sama palju kui neid, kes helistasid vana-aastaõhtul Jaani ja Marko telepoodi. Kahtlustan siiski, et vastajal polnud õigus. Võib-olla need inimesed ei vaata lihtsalt eestikeelseid telekanaleid.
Meie raha, teie raha, nende ehk võõras raha. Kas minu inimesed on ka sinu inimesed? Jagatud mure on pool muret, jagatud keel on kaheharuline keel. Kui riik on meie oma, kas me saame siis valida, kelle oma ta veel on?