Mul mõlgub juba tykk aega meeles väike vastuolu: nimelt on raske maksustada tugevamalt tarbimist, nihutades samal ajal maksukoormat rohkem jõukamate inimeste kaela. Igapäevase tarbimise osakaal kuludes on nimelt madalama sissetuleku korral suurem. See tähendab, et keskkonnamaksud, mis on suunatud osalt tarbimisele ja osalt tööstusele, mõjutavad eraisikuist eelkõige just vaesemaid. Nii et punane ja roheline sobivad kokku ainult jõulukaunistustes.
Mis puutub ettevõtlusmaksudesse, siis need kulud võetakse mingil määral kahtlemata tarbijate taskust. Aga seal vahel on teatud elastsus - mingi piirini absorbeerivad makse ka ettevõtted ise, sõltuvalt sektori turuolukorrast, kasumimarginaalist, väliskapitali nõuetest (overhead'id) jne. Kysimus on selles, kuidas seda elastsust efektiivselt kasutada ja mis punktis elastsus järsult kahaneb.
Lõppeks on selge see, et mida rohkem erandeid, seda ebaefektiivsem on maksusysteem, seda enam tekib sellesse auke ja seda suuremad on maksude administreerimise kulud. Nii et kuidas seda jama siis lahendada - põhimõtteliselt ja yleyldse?
***
Praxis avaldas täna analyysi erakondade valimislubaduste potentsiaalsest mõjust maksusysteemile. Äkki on seal sellest midagi.
Ehkki ma natuke kahtlen sedasorti analyysides, nii nagu ka valimiskompassis (millest tahaks pikemalt kirjutada). Neis võetakse nimelt retoorikat tõe pähe. On ju päevselge, et rohelised ja Rahvaliit, suuresti ka sotsid ja vähemal määral IRL (rääkimata nt Iseseisvusparteist või kristlikest demokraatidest) võivad kokku lubada hulgaliselt asju, mida keegi tegelikult iialgi teostama ei hakka.
Sama kehtib isegi Kesk- ja Reformierakonna kohta: viie rikkama riigi hulka viimine ja keskmise palga utoopilistesse kõrgustesse upitamine on pelgalt syydimatu loba. Avalikult on kaheldud selleski, kas Savisaar oma igikestvast astmelise tulumaksu jutust tegudeni jõuda tahabki - kõigi Keskerakonna koalitsioonide ajal pole ta selle rakendamiseks sõrmegi liigutanud.
Aga mis mõtet on analyysida seebimulli?