Mu sõber, kes töötas arheoloogilistel kaevamistel Lähis-Idas, jutustas kord säherduse loo. Kui ta Saksa ekspeditsiooniga liitus, kohtas ta kõiksugu kirevaid tyype. Olid eurooplastest juhtkond ja spetsialistid, olid beduiinidest labidamehed, olid kurdidest arvutipoisid. Muuhulgas oli ekspeditsioonil kokk. Ja oli ka "kokk", keda kunagi ei nähtud syya tegemas, kuid kellel käis sageli kylalisi. Heas fyysilises vormis, läikivate päikeseprillide ja karmide nägudega kylalisi.
Esimestel aastatel tundsid "koka" kylalised sageli huvi noorte kurdide vastu, kes istusid päevad läbi arvuti taga, suhtlesid eurooplastega ja teenisid kohalikus mõistes kõva palka, millest kahtlemata saatsid tubli jao kaugesse kodukylla, kus pool perekonda sellest elatuda võis. Yhel hetkel aga nende huvi kurdide vastu kadus ja märksa põnevamaks hakati pidama vaeseid beduiine. Miks? Sest nad said aru: kuni intelligentsed kurdi poisid töötavad hommikust õhtuni kodust kaugel, teenivad korralikku raha ja joovad õhtuti koos sakslastega õlut, on nood märksa ohutumad kui vaesena kodus, Kurdi Tööpartei põlisalal. Aga kui ykskord peaksid võimule tulema vagad beduiinid, kes range järjekindlusega iga päev viis korda palvetavad, istuvad julgeolekumehed kurdidega samas kongis, kui neid just lihtsalt sama seina äärde ei panda.
Teine mu sõber kutsus hiljuti yles avaldama toetust Egiptuse rahva demokraatlikule revolutsioonile. Piinlik kyll, ent ma jahutasin pisut tema entusiasmi. Sealkandis kipub nimelt mõnikord juhtuma, et kui rahvas diktatuuri vastu mässab ja demokraadid isevalitsejat rõõmuga kukutada aitavad, järgnevad vabad parlamendivalimised, millel tulevad võimule korralike elukommetega vagad mehed. Seejärel korraldatakse riiki pisut ymber, et see vastaks paremini rahva yldise toetuse pälvinud korralike ja jumalakartlike inimeste vaadetele selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada pyhakirja neid kirjakohti, mis õpetavad korraldama riiki ja kohtusysteemi. Mõni aeg hiljem likvideeritakse ebajumalakultuse igandid, lõpetatakse moraalne lodevus haridussysteemis ning juurutatakse õiglased karistused kurjategijatele. Lääne meedia kasutab pisut teistsugust keelt; meie uudised räägivad siis muistsete kunstiväärtuste hävitamisest, naiste koolihariduse piiramisest ja aeg-ajalt ka kellegi kividega surnuksloopimisest.
Meile siin sellised uudised ei meeldi. Aga miks? Rahvas ise ju tahtis nii. Kas meile ei meeldi siis demokraatia? Nii kaugele ei tahaks enamik meist oma väidetega minna. Eestis on rahvaste enesemääramise õigus tänini veidi valulisem kysimus kui suurtes lääneriikides, mis enese olemasolu kunagi ohustatuna ei tunne. Me ei saa kuidagi vaidlustada rahva õigust oma elu yle otsustada, muidu seaksime kahtluse alla omaenese riigi. Mis me sest kõigest siis arvama peaksime?
Lääne suurriigid ei toeta kolmanda maailma diktaatoreid mitte sellepärast, et nad on diktatuuridest suures vaimustuses. Selle taga on puhtpragmaatilised kaalutlused. Suured rahvaliikumised kalduvad olema populistlikud, andma ebareaalseid tõotusi ning nende unustamiseks lubama enamuse võimu vähemuste yle. Kuni diktaator ei ole oma võimust päriselt hullunud, saab temaga pidada läbirääkimisi ning sõlmida vastastikku kasulikke tehinguid. Massihysteeriaga ei saa. Nii ajas näiteks Tuneesia endine president Zine El Abidine Ben Ali korruptsioonist ja kohatisest vägivaldsusest hoolimata Euroopa-sõbralikku ning majanduslikult edukat poliitikat; milline on temale järgneva rahvavõimu poliitika, ei oska keegi ennustada. Võib-olla järgneb aastatepikkune kodusõda, võib-olla fundamentalistlik islamirežiim, aga võib-olla mõistlik demokraatlik riigikord.
Ainult et heas usus võetud risk ei pruugi ennast õigustada. Sel juhul me tulemuse eest vastutada ei tahaks. Teatud mõttes ei tähendagi see loobumist väärtustepõhisest poliitikast, vaid valikut eri väärtuste vahel. Kas me eelistame rahva tahte vaba avaldust ka siis, kui see tahe meile ei meeldi?
Mõistagi on see raske valik. Ega see erinegi suurt sellest, mida Eestis juba pikemat aega näeme. Meil on kyllaltki palju inimesi, kellele ei meeldi Keskerakonna ja Reformierakonna viljeldav populism. Samas on veel enam neid, kellele meeldib. Praegu on populistidel Eesti parlamendis absoluutne enamus. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid tõenäoliselt võidavad Kesk ja Reform ka järgmised valimised, tehku ylejäänud erakonnad, mis tahavad. Populistid on populaarsed, see ongi ju nende eesmärk ja pyha paleus.
Noh, vähemalt on Eesti populistid ysna rahumeelsed. Retoorikale vaatamata ei võta kumbki kahest suuremast erakonnast ette midagi vägivaldset. Ei taha nad venelasi Eestist välja saata ega Lätile sõda kuulutada, majanduses rakendavad heatahtliku hooletussejätmise poliitikat, kõikudes koos kogu Euroopaga yles-alla. Selline valitsus on mugav ka Brüsseli ja Stockholmi jaoks, olukorda muuta ei taha keegi.
Mis me siis teeme - kehitame õlgu ja lepime rahva tahtega?