Jaak Juske imestab oma blogis, et ei mäletanud kõiki 15 Nõukogude liiduvabariiki, pidi yhe isa käest yle kysima.
Tegelikult väga hea kysimus. Kas tulevad kõik jorus silme ette vähimagi pingutuseta? Ometi loeti neid meile iga jumala päev riburada yles, nad kõik olid isegi igal rahatähel - praegu euro peal näiteks ei ole.
Mida me oma minevikust mäletame? Või need, kelle jaoks see isiklik minevik ei ole, oma maa ja rahva minevikust? Kas ongi nii, et kõik, millest napp kakskymmend aastat möödas, tundub kui uni, aga see, millest vanaisagi isiklikke mälestusi ei jutusta, enam-vähem yheaegne keskaja ja Antiik-Kreekaga?
Meil, inimestel, on halb ajalooline kujutlusvõime. Me ei suuda korralikult tajuda aegu, kus meid ei ole. Neil, kelle jaoks möödunud aastatuhanded elavalt silme ette kerkivad, on mingi tajuhäire; tavaline see igatahes pole. Ylejäänute jaoks võisid aga yrginimesed ja dinosaurused vabalt yhel ajal tegutseda.
Kes mäletab, kui vana on maakera? Aga universum?
Mina, muuseas, sain kõik 15 yles loetud. Ainult Moldaaviaga pidin pingutama. Imelik, olen seal ju isegi käinud.