Tuul ja tolm uluvad kurgus, aga päikeselisemates kohtades on kevadel juba suve nägu. Kui ilm nii edasi läheb, võin varsti mantlist loobuda.
Sattusin Keilasse. Osutus ysna meeldivaks paigaks, kus on hulgaliselt mände, liugtoruga tervisekeskus, mingi kummaline kirikulaadne hoone, veetorn, jalgpalliplats, Selver, kirik ja tšeburekiputkaga raudteejaam. Takkajärele mõeldes olen seal varemgi paar korda käinud, peamiselt enne Läänemaale minekut õhtust õlut ostmas. Kognitiivne geograafia muudkui laieneb, eelmisel nädalal õppisin Pasatski parki ja yle-eelmisel Kalasadamat.
Teisedki inimesed õpivad. Mõne aja eest kõneles yks mulle lähedalseisev isik Dostojevski romaanist "Jobu". Täna kirunud aga tuttav noorsand, et tuntud skulptori Amadeus Adamsoni kohta polevat internetis yldse mingit infot, temal on ent tarvis kooli referaat koostada. Jama lugu jah. Peaks soovitama, et las paneb tööle käed kylge ja kirjutab ise yhtlasi ka Vikipeediasse artikli valmis. Kui ise ei tee, on tegemata kõik.
Ja ikkagi on kevad. Puude otsas askeldavad pisikesed olevused, kes koosnevad nokast ja ootamatult kõvast häälest. Pidavat parve peale yhe teadvuse kokku andma, teab Doris Lessing rääkida. Ju tal õigus on.