Jälle liiga väsinud, et pikalt kirjutada. Jälle saab päev läbi, enne kui jõuan tähele pannagi. Ju seal siis midagi toimus.
Kyllap ikka. Tegin natuke tööd. Rääkisin heade inimestega. Sõber tuli kylla, sõi kõhu täis ja läks minema, jättes mulle kaks lauamängu. Seltskonda kokku saada ei õnnestunudki. Mingil hetkel lugesin läbi yhe jutu. Või oli neid kaks? Ei mäleta.
Mälu tuleb ja läheb. Mõni asi jääb veel kauaks pärast seda, kui mälu enam ei ole. Loodetavasti on need siis head asjad, või vähemasti ilusad. Mõni on hulga vaevaga õnnestunud unustada - võib-olla mitte täielikult, aga vähemasti meenutan ma endale iga aastaga yha vähem sõjaveterani. Hea seegi.
Mälu on kaitsemehhanism. Inimene kipub ikka puutuma kokku asjade, olevuste ja nähtustega, mida keegi tundma ei peaks. Õrn tasakaal mälu ja unustuse vahel hoiab teda nende eest. Unustus on uni, ainult pikaajalisem. Aga kas uni oli surma vanem või noorem vend, mina enam ei mäleta.
Väsimus kaitseb niisamuti. Kõige selle eest, mida teha tahaksid või peaksid, aga enam ei jaksa. Mille tegemine lõpeks halvasti, sest tehtavat on alati rohkem kui jaksu. Kui inimene kõik ära teeb, mida ta elu jooksul tegema peaks, sureb ta ära. Väsimus tõmbab heledale ribale mustad jutid vahele, nii et sellest saab triipkood. Osa kiiresid läheb ise yle, osa ununeb ja annab hõlpu. Osa saab visatud homse varna ning ripub seal, kuni ta varnast taas yles korjatakse.
Kui mõistus on liiga väsinud, et kehale järele anda, kui ta ei jaksa enam tuhandes suunas laiali tormata, siis keskendub ta yhele. Kui keha ei suuda enam meelte abiga vastuu vaielda, vaid paneb kõik kirja nii, nagu mõistus seda vahetult näeb, nimetatakse kirjapandut luuleks.
***
Mõnikord me kipume uskuma, et iga inimene, kellest me midagi ei tea, on hea. See on eksitus. Tegelikult on vähe neid inimesi, kes on tõepoolest ydini head. Olen paari yksiku sellisega kokku puutunud ning aeg-ajalt suudavad nad mind ikka vapustada.
Aitäh.