Muuseumiraamat

Juba mitu aega mõlgub mul meeles mõte teha raamat muuseumidest. Selles ei oleks yhtki maali või muud näidisobjekti, kyll aga hulgaliselt fotosid kõigest muust, mis muuseumides leidub. Raamatu võiks teha kahes jaos; esimeses pooles oleksid piltidel asjad ja teises inimesed. Muuseumitädid (ja -onud) on vähemalt sama huvitav rahvas kui fotograafid, keda ma ammugi pildistada armastan.

Mis on muuseum? On see asi, mida seal oletatavasti eksponeeritakse, näiteks kunst? On see maja? On need inimesed? Kui ma ytlen "muuseum andis välja raamatu" või "ma väljun muuseumist", mida ma siis silmas pean? Kas oleks võimalik teha muuseum, milles ei näidataks midagi peale muuseumi enese? Mis on muuseumis kõige tähtsam? Aga tähtsuselt teine? Mis on muuseumi sine qua non - ja kui palju neid olla võib, või kas vältimatus hajub yhtlaselt mööda pikka ahelat lõpmatusse?

Laupäeval juhtusin yhtjutti ysna mitmesse kultuuriasutusesse: käisin Adamson-Ericu muuseumis, Loodusmuuseumis, Oleviste tornis ja Kullo lastegaleriis (või mis selle asutuse õige nimi ongi). Oli tore ja põnev. Aga neiski sain paar minu arust kõige huvitavamat kaadrit hoopis muust.

See raamatunurk oli kuidagi sympaatselt hyljatud.

Miks on sel aknal roosa ja sinine pool?

Veel kord vaikelu raamatuga.

Pärast Adamson-Ericu vaipu ja nikerdisi, kus kogu aeg miskid pulgad põimusid, sobis trepp suurepäraselt rivi lõppu.

Ei usukski, et see lill on yles võetud keset eredat päiksevalgust Oleviste katusel.

Proovisin jätta pildile ka Kullo keldriakent, mille taha see pesakast jäi, aga ei saanud head kaadrit. Kas neil seal kasse ei ole?

Ma tean kyll, et inimesi salamisi pildistada pole ilus. Aga selle valgusega on pildil niikuinii rohkem symbol kui inimene. Ja ta näeb hea välja, ehkki kuidagi nukker.

Yhel päikselisel päeval Siselinna kalmistu lähedal rääkisin raamatumõttest inimesele, kes on mitu head raamatut kujundanud. Mul pole aimugi, kas tema või keegi teine kord millegi sellise tegemise ette võtab. Selles asjas ei saa mina kuigi palju ära teha, kuna mul pole kätt yhegi kujutava kunati jaoks, fotograafia kaasa arvatud. Näen kyll, ent yles võtma peab keegi teine.

Pealegi vajavad ehedad, igasuguse eksponeerimistaotluseta paika pandud objektid esiletoomiseks väga täpset kätt ja inimesed, kes on harjunud tähelepanurohkes keskkonnas kõrvalised olema ("Oot, ma lähen kohe eest ära!"), professionaalse fotograafi ärarääkimisoskust. Mina aga väldin enamasti yldse võõrastega suhtlemist.

Sellegipoolest meeldiks mulle sellise raamatu tekste kirjutada.

P.S. Kaevasin arhiivist välja yhe oma lemmikpildi interaktiivsest fotograafiast.

Johannes Pääsuke. 

Jämaja sõrulased vahivad päevapiltnikku. 

1913, Eesti Rahva Muuseum.