Vaidlesime täna Adamson-Ericu muuseumis, kas Tige Kivi on tore mõte või võib iga lasteaed sihukesi kymnete kaupa teha. Täpsemalt yteldes Tige Kivi ja Häbelik Kivi ja Kallis Kivi. (Katrin Pere tegi.) Täpsemalt yteldes kyll ka eriti ei vaielnud, yksnes sedastasime arvamuste lahknevuse. Aga kysimus on ikkagi kysimus.
Tige Kivi.
Häbelik Kivi.
Kallis (aga pisut udune) Kivi.
Minule tundus see täitsa tore mõte. Natuke sedamoodi, nagu Navitrolla ja Nerva trikid. Või midagi sellesarnast. Muhe ja mõnus. Aga muidugi ei pea seda sellisena nägema. Võib pidada ka ylelihtsustatuks. Või mis iganes sõnad selle kohta käivad, kui mõnikord ykskõik mida kunstniku nime tõttu suureks taieseks nimetatakse. Kui mullu Kumus Miró näitusel polnud vist yhtegi neist asjadest, mida ma olen harjunud mirólikuks pidama, ent giid ylistas taevani kompositsioone, milles korduvat tähekest oleks Vonnegut urruauguks nimetanud, oli mul kah imelik tunne.
Ja ometigi on kysimus yldisem ning ulatub kaugemale kui kivid ja urruaugud. Kust selliste asjade piir läheb?
Vaataja seest, arvatavasti.